Külmunud liblikad, mina sealhulgas

Täna on eriline päev. Olen täiesti liimist lahti, mitte nii, et logisen siit-sealt, vaid lausa kokku kukkumas. Nagu vana tarbetu taburet. Täna tajun teravalt, kui lai on lollide tiivaulatus. Üks loll (loe: poliitik) võib ära võtta kogu hingamisruumi. Tema otsustab, kas sinu tiivad ka veel kuidagi lahti mahuvad, või kas peakski, kas sina tohid hingata, elada. Kui suureks võib rumalus paisuda? Kas me peame laskma rumalail enda elu, selle ainsa ja ainulaadse üle, otsustada? Milline on minusuguse pisikese mutuka võimalus seda mitte lubada? Ongi niisugune tunne, et kõik liblikad külmuvad surnuks, mina nendehulgas. Rumalate riik, mitte jumalate. Palvetame nüüd rumalate poole? Mina keeldun.