et enamuse huvitavaid asju siin elus olen ma totaalselt maha maganud ja nüüd on HILJA! Tunne on, et pean bussile jõudma, mis väljus 25 aastat tagasi...No ei jõua enam eks? Mitte mingi valemiga ei jõua.Ja täna lipsas see valus teadmine lõplikult minusse, igasse rakku. Ja jubedalt ajab nutma. Ma ei saa enam maailma asjadest aru. Ühest küljest - miski raskesti seeditav minu sees on lõpuks ära seedinud, kuid nüüd on see vabastav teadmine toonud kaasa vaevused, milleks ma valmis polnud. Ma olen mõnest asjast enda sees aru saanud, iseenesele lähemale jõudnud, kuid maailmast kaugenenud. Nagu triiviks ilmatul ookeanil, seltsiks eseendale, kuid üksi iseendaga. Ma ei tea kui arusaadav see on, aga nii ma tunnen. Iseendaga olen justkui rahu sõlminud, kuid miski väljast õõnestab seda kogu aeg. Maailm, inimesed. Ja sisemine rahu asendub taas vastuoludega. Üüratute ja üürikestega. Kõikvõimalikega. Ja kui sellele lisandub veel arusaam, et elu on suures osas ära laristatud, aga tehtud pole suurt midagi...jah, ma olen oma elu maha laristanud nagu pisku palga. Piskut laristada pole ju mingi küsimus. See tunne on kohutav!
Kes oskab lohutada? Siiski - lohutus enam ei aita! Vaja on retsepti, kuidas jõuda bussile, mis väljus minu enese ellu 25 aastat tagasi?
