Elujõud

Ma ütleks, et ma olen õnnelik inimene, kuigi sageli ei tunne ma seda õnne ära. Nagu me kõik, ma arvan. Vaatan galeriist pilte Margus Karu ärasaatmiselt ja jäised sõrmed haaravad mu südame oma pihku. Näen neil piltidel nii palju noori ja ilusaid inimesi. Kurbus ja kaotusvalu laotuvad üle noorte nägude. Ja ma mõtlen, kuidas, mismoodi on ikka ja jälle nii, et me laseme kellelgi minna. Et vaatamata sellele, kuidas me teda eneses hoiame ja armastame, libiseb ta ikkagi välja meie naeratuste turvalisest maailmast. Me arvame, et armastusest piisab, kohaolust, koos naermisest ja vaikimistest. Aga ei piisa, nii sageli ei piisa ja ta hakkab libisema kusagile, meist eemale, elust välja. Nii salaja, et me ei märka ega adu, kui lõplik see tema sisemine teekond on. Ma ei taha mitte kunagi teada saada, mis tunne on, kui jõudu elamiseks enam ei ole. Just sellepärast peangi end õnnelikuks inimeseks, et vaatamata oskamatusele aeg-ajalt õnne ära tunda, on elutahe minu kõige suurem tahe... Vahel ei taha ma tööle minna, vahel ei taha inimestega kohtuda, ei taha naeratada ega kallistada. Aga elada olen ma alati tahtnud. Kas elamiseks peab olema julgust või läheb julgust vaja suremiseks? Ma kardan, et need, kes on minema kord hakanud, enam tagasi ei pööra. Ja maailma äärele jõudes lasevad end lahti. Habras on inimene, ükskõik, kui tugev on tema seljatagune, kui tugevad oleme meie tema kõrval.

Meie aja kangelane

Savisaar saabub kohtuistungile, suur ja uhke roosikimp süles, nagu tõeline kangelane. Meie aja kangelane. Aga oh õudu, kohtuistung täiega igav, kisub haigutama. Kaitsjatel pole ka midagi paremat teha, kui ravimite infolehti ette kanda. Olgu, kui selle eest papp tuleb, siis miks mitte eksole. Noh, kulgebki aeg venides lõunasse. Ja meie aja kangelasel lõunauinak tegemata. Ai, ai, ai. Inimene peab ju ometi puhata saama, lõuna juba käes ja päike kõrgel. Kohtunik pakub puhkamiseks pausi, et lugupeetud härra kangelane saaks pikutada. (Siinkohal ütlen kohe, et mina muidugi kaebaks selle kohtuniku kohtusse, ta nimelt ei taha oma patja ja tekki tuua meie aja kangelasele. Mis mõttes peab oma voodi ja voodiriided kohtuistungile kaasa vedama?) Pärast kosutavat lõunauinakut ja surmigavat istungit läheb meie aja kangelane pidusse! Nii saabub kolmas istungipäev. Meie aja kangelane on vist pahas tujus, see tuleb austatud kangelase puhul lugeda tõsiseks terviseprobleemiks, koguni nii tõsiseks, et kohtunik kutsub lugupeetud kangelasele kiirabi. Ega paha tuju pole ometi mingi naljaasi...

Kahekõne

Sisenesin enda telefoni operaatorfirma esindusse ja seal avanes kõnekas pilt: ühe leti ees, klienditeenidajaks kena pilkupüüdev noormees (antud kontekstis ebaoluline, aga ei saanud mainimata jätta), istus väga vana papi, no julgen pakkuda tugevalt üle kaheksakümne. Vaatasin kohe, et sinna pole mõtet end järjekorda võtta ja sättisin end teise teenindaja juurde sappa. Noh, õigesti tegin, sest üsna pea sain aru, et papi oli seal olnud juba pikemat aega ja ilmselt jääb veel pikemaks ajaks. Seisan järjekorras ja kõrval areneb ilukirjanduslikke liialdusi kasutades selline vaatepilt ja vestlus: Esiteks pobiseb papi midagi ja näpib, kui ma ei eksi, siis oma nuppudega telefoni. Noormees vaatab ruumis ringi, suunab pilgu seinu katvatele erinevatele teleritele, papi räägib edasi, näib, et noormees enam ei suuda, kinnitab pilgu mõneks sekundiks kusagile lae ja seina piirile. Tema näost on näha, et...Ühesõnaga ma ei kadesta teda. Papi räägib, noormees ei kuula. Lõpuks vaatab teenindaja papi telefoni. "Mis te nüüd teete sellega?" küsib siis. "Mida?" küsib papi vastu. "MIS TE TEETE NÜÜD?" kordab noormees valjema häälega, sest ilmselt papi ei kuule hästi. "Mida?" küsib vanahärra. "Te ju helistate praegu minu telefonile," ütleb noormees endiselt valjuhäälselt ja tõstab laualt üles oma töötelefoni. Papi näpib oma telefoni nuppe edasi. "Misasja?" küsib ta. "Te helistate sellele telefonile, mis siin minu laua peal on", kordab teenindaja, "ärge helistage, me ei hakka ju omavahel praegu telefonides suhtlema, me räägime ju praegu teineteisega silmast silma. Te istute ju siin, minu laua ääres. Ärge helistage." "Mida, mida?" küsib papi. Noor teenindaja vaatab vanamehe telefoni ja võtab selle enda kätte. Saan aru, et papi tahab proovida, kas tema telefon töötab, aga võin ka eksida. Saan aru, et ta hirmsasti tahab valida kellegi numbrit, et telefoni korrasolekut kontrollida. "Kellele ta helistada tahate?" küsib teenindaja kannatlikult. "Mida?" küsib vanamees. "KELLELE TE HELISTADA TAHATE?" kordab noormees valjemini. "Aa, "vastab vanahärra", ma helistaks jah..." Vaikus. Noormees vaatab järjekorda, mis on papi taha tekkinud. Märkan, et ta kõigutab laua all kiiresti jalga. Säilitab professionaalsuse, nägu kivineb iga hetkega tsipakese rohkem. "Ma ei näe, kus see number siin on", arutleb papi ja püüab telefoni pealt numbreid otsida. "Andke, ma vaatan", pakub teenindaja ja võtab telefoni enda kätte. Vahepealne läheb mul kaduma, sest korraks köidab mu tähelepanu minu ees seisev mees oma probleemiga. Kui pilgu tõstan, on telefon papi käes tagasi, teenindaja ette lauale on tekkinud väike paberilipik, kust ta nüüd valjul häälel ja aeglaselt numbreid dikteerib. "Viis", ütleb ta algatuseks. Papi vaatab telefoni. Mõlemad vaikivad. Papi tonksab näpuga ekraanile. "Kolm", ütleb teenindaja. Vanamees vahib abitult telefoni. Vaikivad pikalt, siis küünitab teenindaja papi telefoni vaatama ja ütleb: "Kolm on üleval paremal." Ta tõmbab õhu põskedesse ja hingab siis puhinal välja. "Kus, kus?" küsib papi ja vahib ekraani. "ÜLEVAL PAREMAL POOL", vastab müüja kõvemini. "Aa", vastab vanamees ja vajutab nuppu. Siis jõllitab telefoni. Ikka jõllitab. Ja ikka veel... Aeg läheb. Noor teenindaja viskab pilgu taas lakke ja ohkab sügavalt. Langetab pilgu ees olevale paberile ja juhendab:"Üheksa on all, trellide kohal kohe". "Trellide?" küsib papi imestunult. Noormees torkab näpu tema ekraanile: "Siin". "Ahah," ütleb vanapapi. "Mida teile?" kuulen äkki enda ees naisteenindaja rõõmsat häält ja mul kulub pisut aega taipamaks, et ta räägib minuga. Hakkan oma asja ajama, mistõttu läheb mul kõrvalletis toimuv kaduma. Kui minu teenindaja hakkab lepingut tegema, saan jälle mahti teise leti juures toimuvat jälgida. Seal on vahepeal toimunud arenguid. Telefon on nüüd teenindaja käes. "Seda helinat jah oleks vaja kõvemaks saada," selgitab papi. Noormees lisab häälele vunki juurde, kogu ruum rõkatab ja küsib, kas nii sobib. "See on nagu ikka liiga vaikne," vastab papi murelikult. Noormees klõpsib uuesti nuppu, helin ulatub nüüd büroost kaugele välja, sest ukse taga toidupoe kassas seisvad kliendid pööravad pead ja uurivad asja."Kõvemaks enam ei lähe," nendib teenindaja ja ulatab telefoni härrale. "Mida?" küsib härra "KÕVEMAKS ENAM PANNA EI SAA", kordab teenindaja valjul häälel. "Ah soo, et ei saagi kõvemaks", on papi pettunud. Teisel pool büroo uksi, kaupluse kassajärjekorras olevad inimesed vaatavad. Noormees ei ütle enam midagi, ainult raputab oma sõnade kinnituseks pead. Papi tõuseb toolilt ja hakkab end minekule sättima. Minu teenindaja on lepingu valmis saanud ja ulatab selle mulle allakirjutamiseks. Teen seda ja ütlen: "Kui ma nii vanaks saan, siis luban, et viskan oma telefoni minema." Teenindaja naeratab. Minu teenindaja siis, mitte see kõrvalletis olev noormees. Tema ei naerata. Ta näib rusutud olevat, väsinud, kuigi on alles hommik ja büroo on alles hiljuti uksed avanud. Ta sirutab selga, ohkab veel korra ja palub järgmisel kliendil edasi astuda. Ja järjekorras ootav vana mees alustab oma murega... Ma mõtlen seda tõsiselt, sõbrad. Kui ma olen nii vana, et ma enam ei tea, mida oma telefoniga peale hakata, kuidas sellega helistada saab, kuidas seda laadima panna, kuidas kõnedele vastata, kuidas häält juurde keerata või hääletu peale panna, siis MA VISKAN SELLE MINEMA. Aga kui ma mingil põhjusel peaksin seda mitte tegema, siis palun, võtke see minult kasvõi käsi selja taha väänates ära... Ausalt ka. Aga loodetavasti on selleks ajaks vanuritele tehtud niisugune vidin, et laua peal on suur punane nupp, kuhu vajutades saad rääkida oma lähedasega. Ja muud polegi vaja teha.

Kui on vaikus

ja tuult ei ole. Ikka see tunne. Imesid ei sünni ja vähe sellest, üldse ei sünni ei keegi ega miski. Kõik minus seisab paigal. Aga paigalseis ei ole hea. Kui inimene seisab kogu aeg paigal, siis mida ta näeb või teab? Seisad ja lased elul endast lihtsalt läbi voolata, suutmata sellest midagi haarata. Nagu oleks üüratu auk minu sees, kustkaudu kõik vägevad jõed ja elumered läbi kihutavad. Sest ega elu ei seisa, tema ikka tormleb. Aga lihtsalt ilma sinuta. Tunne on nagu oleks ussist nõelatud, selline tardumine ja ebakindlus, kas üldse enam tuleb midagi või jäängi paigale seisma, suvi ja tuuled teevad minust lõpuks muumia, kiskjad veavad viimased riismed poegadele mängimiseks. Selline mõte siis täna. Aga homme võib alati olla hullem.