Kui on vaikus

ja tuult ei ole. Ikka see tunne. Imesid ei sünni ja vähe sellest, üldse ei sünni ei keegi ega miski. Kõik minus seisab paigal. Aga paigalseis ei ole hea. Kui inimene seisab kogu aeg paigal, siis mida ta näeb või teab? Seisad ja lased elul endast lihtsalt läbi voolata, suutmata sellest midagi haarata. Nagu oleks üüratu auk minu sees, kustkaudu kõik vägevad jõed ja elumered läbi kihutavad. Sest ega elu ei seisa, tema ikka tormleb. Aga lihtsalt ilma sinuta. Tunne on nagu oleks ussist nõelatud, selline tardumine ja ebakindlus, kas üldse enam tuleb midagi või jäängi paigale seisma, suvi ja tuuled teevad minust lõpuks muumia, kiskjad veavad viimased riismed poegadele mängimiseks. Selline mõte siis täna. Aga homme võib alati olla hullem.