Elujõud

Ma ütleks, et ma olen õnnelik inimene, kuigi sageli ei tunne ma seda õnne ära. Nagu me kõik, ma arvan. Vaatan galeriist pilte Margus Karu ärasaatmiselt ja jäised sõrmed haaravad mu südame oma pihku. Näen neil piltidel nii palju noori ja ilusaid inimesi. Kurbus ja kaotusvalu laotuvad üle noorte nägude. Ja ma mõtlen, kuidas, mismoodi on ikka ja jälle nii, et me laseme kellelgi minna. Et vaatamata sellele, kuidas me teda eneses hoiame ja armastame, libiseb ta ikkagi välja meie naeratuste turvalisest maailmast. Me arvame, et armastusest piisab, kohaolust, koos naermisest ja vaikimistest. Aga ei piisa, nii sageli ei piisa ja ta hakkab libisema kusagile, meist eemale, elust välja. Nii salaja, et me ei märka ega adu, kui lõplik see tema sisemine teekond on. Ma ei taha mitte kunagi teada saada, mis tunne on, kui jõudu elamiseks enam ei ole. Just sellepärast peangi end õnnelikuks inimeseks, et vaatamata oskamatusele aeg-ajalt õnne ära tunda, on elutahe minu kõige suurem tahe... Vahel ei taha ma tööle minna, vahel ei taha inimestega kohtuda, ei taha naeratada ega kallistada. Aga elada olen ma alati tahtnud. Kas elamiseks peab olema julgust või läheb julgust vaja suremiseks? Ma kardan, et need, kes on minema kord hakanud, enam tagasi ei pööra. Ja maailma äärele jõudes lasevad end lahti. Habras on inimene, ükskõik, kui tugev on tema seljatagune, kui tugevad oleme meie tema kõrval.