Elu vertiigoga

Sel suvel tabas mind ootamatu pearinglus. Esiotsa ei saanud ma mõhkugi aru, mis toimub. Õhtul oli plaan pittu minna, aga hommikul voodist tõustes selgus, et kogu maailm keerleb ringi ja keerutab mind kaasa. Igaks juhuks heitsin voodisse tagasi. Lebasin ja nii oli hea, tõustes hakkas kogu tants jälle pihta. Lamasin voodis, sõber oli veiniga külla tulnud, kuid mina olin veinivõimetu. Lõpuks lõin käega ja ajasin end püsti, nööpisime veini lahti ja seekord aitas see hüva jook mu tasakaalu tagasi. Õhtul panin kleidi selga ja läksin pittu, polnud vigagi. Järgmisel hommikul sama jama. Ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja edaspidi...Ja see kõik juhtus, kui sain viiskümmend. Võin öelda küll, et see pool sajandit lajatas mulle otse lagipähe. Kaks päeva pärast sünnipäeva olingi sõna otseses mõtte pikali maas. Valus. Arvasin, et see viiskümmend ei saa ju ikka hullem olla, kui oli nelikümmend. Et kui peeglisse ei vaata, on kõik hästi. Aga ei. Polnud vajagi peeglisse vaadata, piisas sellest, kui hommikul end voodist püsti ajasin ja mõistsin, et alates viiekümnest kulgeb elu merelainetel tantsides, tantsupartneriks salapärane tegelane, kelle nime kuulsin perearstilt: Vertiigo. Täitsa ilus nimi ju? Kogu suve maadlesin temaga, ei tahtnud enam tantsida, aga ta oli järjekindel. Rebis mind ikka ja jälle keerutama, kuni ravi lõpuks mõjuma hakkas ja ma ei pidanud enam püstiseismiseks jalgu harkis hoidma. Niipalju see lainetamine siiski mind mõjutas, et ostsin endale sinisetriibulise suvekleidi, nagu madrusele kohane. Eks ma vist tundsingi end juba kaptenina juhitamatul laeval. Tänaseks on laev kontrolli all, aga keegi ikkagi üritab kusagilt mu kõrvade trummikilede tagant väljuda, koputades aeg-ajalt vastu trummikilesid, justkui luba küsides, kas ta võib mu peast kõrvade kaudu välja ronida. Tegelikult on see üsna tüütu, kui ta aeg-ajalt koputab, tekitades häält nagu oleks mõni bassikõlar sisse lülitatud.  See hääl on küllalt tugev, sest kuulen seda isegi igapäevatoimetuste saateks. Õhtuti, kui magama lähen, on see müra eriti häiriv. Pearinglusest sain ravimitega jagu, aga müra peas, mis mu kõrvatrumleid paisutab, jätkub. See tegelane nimega Vertiigo ei meeldi mulle, kui aus olla. Tantsitab ja keerutab, paneb põrandad merena lainetama, põristab trumme ja keerab bassi üle vindi. Kellele selline tüüp ikka meeldiks. Aga lihtsalt mõtlesin, et kui keegi peaks Vertiigo kohta guugeldama, siis siin on minu väike kogemus.