Norrat avastamas

See oli minu elu esimene nii pikk automatk ja kirjeldan kogu reisi põhiliselt läbi autoakna vaadatuna. Alustasime sõitu Siimustist hommikul kell viis ja meie sihtkohaks oli Norra, täpsemalt Loofootide üks suurimaid kalurikülasid nimega Ballstad. Kohale jõudsime järgmisel hommikul kell kaheksa, seega kestis sõit koos laevasõiduga Helsingisse kokku 27 tundi. Kakskümmend seitse tundi viiekesi autos, 1800 kilomeetrit akna tagant mööda vuhisemas. Ütleme nii, et kerge see ei olnud. Tegime teel sirutuspeatusi ja söögipeatusi, vahetasime autos kohti, et keha surnud parem pool saaks taastuda ja vastupidi.
Maria on väga hea autojuht, kindla käe ja kiire otsustusvõimega.
Minu jaoks oli kõige igavam Soome. Liikusime põhja, pikk sirge magistraal, ainult mets ja lepavõsa, mõned järved, aga väga vähe asustatud alasid, ka järveäärsed olid inimtühjad, ei mingeid mökisid. Mõni asula vahele, üksikud majad, enamus neist ühekorruselised plässi sinepikarva, ei lillepeenraid, ei aiamalappe, kasvuhoonetest rääkimata, enamik kuidagi väsinud ja luitunud moega. Esialgu mõtlesin, et suur osa tee äärde jäävatest majadest on tühjad, aga õuel seisvad autod ja liiga ammu niidetud murud andsid mõista, et neis siiski elatakse ja toimetatakse. Arutlesin endamisi, kas soomlased on laisad või liiga hea elu peal...Rootsi poole kulgedes muutusid sinepivärvi majad vähehaaval Rootsi punasteks. Naabrite mõjud. Avaldasin arvamust, et ehk on see ilusam Soome kusagil mujal...
Rootsi seevastu meenutas rohkem Eestit. Ilusad punased majad iluaedadega, värvikirevad lillepeenrad, hoolikalt niidetud murud, aiamaalapid ja väikesed kasvuhooned. Mida põhjapoole, seda mägisemaks maastik muutus, teed kitsamaks ja ka kehvemaks. Igal pool oli tohutul hulgal haagissuvilaid, kõik maanteed olid neid täis, kõik peatuskohad ja parklad.
Ma olen ju see loll, kes autos magada ei saa, ükskõik, kui väsinud ma ka ei ole. See on tegelikult väga kurnav, aga pluss on, et nägin ära kõik, millest mööda libisesime. Tegin küll vahepeal "viiekaid" nagu Getter neid nimetas (viie minuti kaupa magamine), aga ega need väsimust vähendanud. Mõneti oli isegi hea meel, et mul kõik meeled erksad püsisid ja sain rahus eluolu vaadelda ja asjade üle mõtiskleda. Üks kummaline emotsioon tekkis sellega seoses ka. Tegin parasjagu kusagil Rootsi-Norra piiri lähistel oma "viiekat", mis tagantjärgi kaaludes võis osutuda siiski "kolmekümnekaks". Kell oli üle südaöö, väljas oli hämar ent mitte pime. Tukkusin ja kui silmad avasin, nägin ees päikesetõusu. Hakkas uuesti valgeks minema. Esialgu ehmusin, et kas tõesti olin mitmeks tunniks magama jäänud, kuid ei, põhjas sel ajal päris pimedaks ei lähegi, öine hämarus oli lihtsalt ühtäkki asendunud koidikuvalgusega ja see lõi mu tajud hetkeks sassi. Kahel pool kõrgusid mäed, lumelätakad kõrgustes helendamas.
Nagu arvata võib, on viiekesi reisides pagasnikus tohutult asju. Isegi rohkem, kui tohutult ja rohkem, kui sinna terve mõistuse järgi mahtuma peaks. Ma ei tea, Maria auto oli vist kummist... Ületasime Norra piiri ja õnneks polnud seal hingelistki, kellel oleks tekkinud isu meie autot kontrollida ja soovi ülekoormatud pagasniku sisuga tutvuda. Teed olid jätkuvalt kitsad ja kurvilised. Majad tee ääres, nüüd siis juba Norras, muutusid Rootsi punastest (taas naabrite mõjutus) vähehaaval valgeteks. Suur osa norrakate majadest ongi valged. Ületasime mitu silda. Kõikjal ainult mäed, mäed ja mäed, mägede taga on teised mäed ja nende taga omakorda järgmised. Väga võimsad vaated! Edasi kulges tee ikka põhja poole. Mäed muutusid teistsugusteks. Ma nimetan neid "pehmeteks" mägedeks. Enamasti ei ole neil mägedel metsa ja nad on rohelise madala taimestikuga, jätteski kaugelt mulje nagu oleks tegu pehme rohelise samblaga.
Hommikul kella kaheksa paiku olimegi sihtkohas Ballstadis. No ma ütleks nii, et selleks ajaks juba katus sõitis. Ingi, kelle juures me elasime, oli meile voodiriided juba valmis pannud, pumpasime oma kummimadratsid täis ja vajusime unne. Kummaline, et kolmest tunnist magamisest piisas, et olla jälle rivis ja värske. Tunne oli nagu oleks kogu öö maganud õndsa und... Hommikust (või siis pigem lõunat) sõime Ingi ja Mariuse terassil, vaatega suurele mäele, mis meenutas mulle pisut kokku painutatud pihku, mille tipud, nagu sõrmed, jäid halli uduloori sisse peitu kogu päevaks. Tekkis tunne nagu oleksime oma maja ja terassiga mäe turvalises pehmes peos...
Mäed rõõmustavad mind alati. See paneb mind mõtlema meie lagedatele viljapõldudele ja lepavõsale, paneb imestama, miks meil on ainult Munamägi ja kunstlikult tekitatud tuhamäed, kui mujale on Jumal loopinud neid nii palju, et muuks nagu ruumi ei jäägi... Kahvatu tundus selle kõrval see meie pisike lage maa. Olin nii lummatud sellest paigast, et kohati võttis hinge kinni, olgu see lause klišeelik või mitte, aga nii oli.
Kui ma eespool kirjeldasin soomlaste ja rootslaste maju, ei saa ma kuidagi mööda vaadata ka norrakate omadest. Mind üllatas, et nii rikkal maal nagu seda on Norra, on majad nii tagasihoidlikud. Enamasti ühekorruselised lihtsad heledaks võõbatud majakesed, ei mingit suurustamist. Õued ikka reeglina kenasti niidetud, kuid mitte ehk nii korralikud ja üles vuntsitud, kui meil Eestis. Ja terass või rõdu kuulus küll iga maja juurde, sest fjordide ilu ei saa ju ometi raisku lasta, isegi siis, kui need on muutunud enesestmõistetavateks.
Kõigil järgnevatel päevadel matkasime mägedes, mere ääres, katsusime ookeani, tallasime kõikjal ohtralt leiduvas lambasitas, kuulasime mägedest tulevat lammaste kellade kõlksumist, sõime imepäraseid toite ja jõime veini, avastasime tõdesid, millest meil seni aimugi ei olnud. Nagu näiteks see, et ka mäe otsas võib olla soo... Nägime imelisi vaateid, ronisime kõrgemale ja nägime veel imelisemaid vaateid ja siis, veel kõrgemal, veelgi imelisemaid... Tutvusime väikeste armsate asulatega, nägime tohutul hulgal rõõmsameelseid turiste, kes hõikasid alati meid nähes "hei!", nuusutasime mere lõhna, jalutasime salapärases metsas, sõime pooltooreid murakaid, ei raatsinud magama minna ja kibelesime ärkama. Olime ülimalt tänulikud lahkele pererahvale, kes meid, viit naist, oma väikeses hubases kodus välja kannatasid. Teate ju, et ei ole kerge mahtuda kahel kokal kööki, aga kui kokki on kokku kuus?
Pisitasa sain üllatuse osaliseks, kui neljandal päeval tajusin, et mäed hakkavad end minule, lagedal kasvanud inimesele, vähehaaval pealetükkivaks muutuma, rusuma ja nii tabas mind äkki koduigatsus. Igatsus näha jälle meie oma lagedaid viljapõlde ja heinamaid. Igatsema hakkasin ka meie sooja tuult, kuigi olime kirunud selle aasta viletsat suve.
Kui nädal sai läbi ja koduteed alustasime, leidsin äkki teel sellise armsa nimega külakese nagu Knutstad. Knut, nüüd siis tead, et sul on Norras oma küla.
Tagasiteel pidasime mõistlikuks ööbida Soomes, ühes Rootsi piiri äärses kämpingus. Tingimused olid kasinad, aga kuna jõudsime sinna kell kolm öösel, oli meie ainsaks sooviks end välja puhata ja koduteed jätkata. Mul oli natuke kahju, et mulle Soome nii kehva mulje jättis, sellepärast hoidsin tagasiteel silmad lahti ja püüdsin leida midagi, mis mu arvamust muudaks. Kahjuks jäi mulje endiseks. Helsingisse jõudes tabas meid äksetorm, mis langetas puid autodele ja pillutas välikohvikute toolid teedele. Elektritraadid särisesid ja pildusid sädemeid. Laeva väljumise ajaks oli kõik vaikne, meri oli tüüne ja rahulik, üks vanaldane sõrmustesse-kõrvarõngastesse-kuldkettidesse aheldatud soome mees tantsis karaokebaaris maailma kõige kummalisemat tantsu, mis meenutas pekkiläinud pornofilmi. Olgu temaga nagu on, igatahes olid tal puusad vägagi lahti ja ta ise nautis neid täiel rinnal, kuigi tema vanaprouast partner ei paistnud mõistvat, misasja see mees tegelikult ajab. Seejärel tuli karaoke, mis meil hetkeks ehmatusest hinge kinni lõi. Aga lõppude lõpuks mõtlesin, et elagu julged inimesed ja meil oli väga lõbus.
Hea on kodus olla, aga jään igatsema seda ilusat Norramaad, neid "pehmeid" mägesid ja lahkeid inimesi. Ja neid mägedest kostvaid lambakellade rahustavaid kolksatusi. Eriti millegipärast just neid.