Suvele tagasi vaadates

Kui mul on mõtteid, siis soovin neid jagada.
Täna hommikul, kui end tööleminekuks sättisin, kuulsin äkki helikopteri müra. See oli nii vali, et näis, nagu plaaniks ta meie maja katusele maanduda. See äratas isegi muidu noorele inimesele omase sügava unega Knuti, kes unisena toast välja tuli ja uuris, mis õudne müra see oli.
Aga mitte helikopterist ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin, et räägiks suvest. Sellest, mida eriti ei olnud ja mis osutus taas selliseks, mis mõnel üksikul päeval korraks puudutas, jõudmata naha alla pugeda, tekitada tundeid, teravdada tajusid ja tugevdada meeli eesootavaks talveks. Mulle ei meeldi see väljend "pole halba ilma, on valed riided". Mina igatsen ikka suve, kus riideid pole suurt vaja, mõni aegki sellist päikese pehmet puudutust. Joped ja sallid ja mütsid tulevad niikuinii ja pikaks ajaks. Vihm, külm ja pilvine taevas on minu jaoks endiselt halb ilm. Panen sunniviisiliselt jope selga, aga halb ilm jääb halvaks ilmaks.
Selle suve elamusteks loen kahte asja: üht nädalat üksindaolemist Peipsi ääres ja Norraskäiku. Norrast ma juba rääkisin eelmises postituses. Muidugi oleks tahtnud sellest pikemalt rääkida, aga ei hakanud oma juttu liialt pikaks ajama. Liiga pikka teksti ei viitsita muude toimetuste vahel lugeda. Seega räägin üksiolemisest ja loodusest ja sellest, kuidas need kaks sind mõjutavad.
Olin nädala Peipsi kaldal, oma pisikeses haagissuvilas. Mul oli kaasas söök ja jook, väike pliit ja suhteliselt suvelähedased ilmad. Minu pisike "onnike" 2,5 X 1 meetrit sisaldab endas kõike, mis lahedaks olemiseks ja eluks vaja.  Ja üsna kiiresti sai mulle selgeks, et eluks ongi tegelikult oi kui vähe vaja. Jah, muidugi käis mul vahepeal külas sõpru, ilma nendeta ei oskagi ma olla. Aga öösiti olin üksinda, keset kõiksust. Tegin tähelepanekuid. Esiteks kell. See, kuidas me kogu aeg peame teadma, mis kell on. Minul ei olnud kella, sest seal ei ole elektrit ja mu mobiili aku on omadega läbi. Kogu aeg oli kuklas mingi mõttetu vajadus teada saada, mis kell on. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja käisin autos kella vaatamas, samas aru saades, kui ebaoluline on kellaaeg, kui : 1. sul ei ole kusagile kiiret 2. sa oled tulnud üksinda nädalat looduses veetma 3. sa tead, et kui päike tõuseb, on hommik ja kui loojub, õhtu. Ja ikkagi tekkis sundmõte kellaajast kuni ma liivale päikesekella joonistasin ja aeg-ajalt seda vaatamas käisin. Esialgu ei saanud ma aru, miks kell tunni võrra vale on, aga siis meenus, et me ei ole ju vööndiajas, seega tuli kella pisut timmida. Enam-vähem see isegi toimis, kuni muidugi päevani, mil päikest enam ei olnud ja taevas hallide pilvedega kattus. Esimestel päevadel õppisin juba ka päikese järgi kellaaega aimama, õigemini tema peegeldusest järve pinnal. Varahommikuna päike muudab veepinna sulatinaselt helkivaks, kella kümnene päike aga annab järvele tema loomuliku tooni tagasi. Selle järgi otsustasin, kas tõusen või magan edasi.
Plaanisin sealolles veidi kirjutada, aga et mu läpaka aku kuigi kaua ei kesta, siis väga pikalt ma seda teha ei saanud. Enamasti vaatasin silmapiiri. Ka see muutus justkui vajaduseks. Lugesin kokku kalameeste paate, parte, haigruid. Avastasin, et kui auto uks pauguga kinni lüüa ja kui kajakas madalalt üle veepinna lendab, hüppavad kalad miskipärast veest välja, koos, suure hulgana justkui kokkulepitult, lüües järve pinna värelema. Müstika. Ok, ukse pauk võib tekitada mingitmoodi rõhumuutuse ehk, äkki on kalad selles osas väga tundlikud...Tegelikult pole mul aimugi, mida see tekitab ja miks see kalad hüppama paneb. Kordasin katset mitu korda ja ikka oli reaktsioon sama. Veel arusaamatum on, miks nad kajaka lähenedes talle suhu kipuvad, mitte kabuhirmus linnu varju nähes sügavamale peitu ei poe...
Kui ma sinna läksin, tundus mõte üksinda ööbimisest veidi hirmutav. Ikka inimeste pärast. Aga inimesi ei olnud. Üks kalur sõitis küll oma pisikese mootorpaadiga üsna kalda äärde uudistama, võttis suuna otse minu peale, et mis imeloom oma neoonroosas kleidis seal putka juures passib, aga noh, kui ta silm seletama hakkas, võeti suund kiirelt järve peale tagasi ja kadunud ta oligi. Mulle see sobis. Hirm võõraga suhtlemise ees jõudis juba kurku tõusta.
Aeg kulgeb sellises olukorras hoopis teistmoodi. Kuhugi minema ei pea, midagi tegema ei pea, kella ei ole, inimesi ei ole. Oled iseenda päralt. Mingil ajal tulid seltsiks pardid. Püüdsin neid kokku lugeda, aga nad aina sukeldusid, üks pea vupsas vee alla, järgmine tuli pinnale, katsu sa sellises sagimises neid loendada. Miskipärast oli oluline teada saada, palju neid on. Seitse korda üle lugedes sain kokku kakskümmend. Minu kohast paremal pilliroos pesitses kaks albiinost haigrut. Ilusad linnud kõverate kaeltega. Aga, kui lendavad, tõmbavad kaelad sisse. Vasakul, kaugemal pillirootukas näis olevat neli hallhaigrut. Aeg-ajalt nad hüüdsid üksteist ja nende hääl meenutas veidi kajakate oma. Algul ma vahet ei teinud, aga paari päevaga tundsin erinevuse ära. Hommikul avastasin rannaliivalt värskeid kitse- ja metsseajälgi. Ju käisid loomad öösel joomas.
Järv on kogu aeg muutumises, sõltub, kas on valge või pime, kas on tuul või mitte, kust suunast tuul puhub, kas on pilves, kas kohati pilves või lauspilves, kas on niiske või kuiv õhk, kas sajab või mitte, kui kõrgel on päike ja veel tuhat asja, mis seda muudavad. Ma istusin oma pisikesel terassil ja vaatasin ainiti järvele. Kuulasin lindude hääli, soku hõikamist metsast, sahinat põõsast ja...oma südant ja mõtteid. Igapäevaelu müras ei kuule neist nimetatutest ühtegi.  Õhtuti imetlesin loojangut, nägin, kui kaugel Mustvees tänavatuled süttisid ja pimedus mähkis mind vähehaaval endasse. Ega see päris pimedus olnudki, järv jutkui talletanuks päevavalguse endasse, et öösel õrnalt helendada. Ja mul polnud põrmugi hirmu. Ka inimeste ees mitte.
Loodus ja üksindus lepitasid mind iseendaga. Muidugi, nädalast ei piisa, kui suhted endaga sassis. Aga sain aru, mis on oluline, mis mitte. Ja üle pikaajalise loomeummikus loksumise leidsin kõige selle peale ühe mõtte, suuna, mis mind uue romaaniga edasi aitab.