Ma elan alevis, kus olen sündinud ja kasvanud. Siin on mulle tuttav iga puu, iga maja, iga kuuritagune. Ma mäletan oma lapsepõlvekodu keldri lõhna, lund majade vahel, mis oli hokimängu käigus saadud löögist vastu sõbra nina verest punane. Mäletan maantee alust truupi, kus sai silmi hirmust kinni pigistades oodatud, millal auto meist üle sõidab. Ma mäletan maju, mida enam olemas ei ole, inimestest rääkimata.
Siin töötasid minu ema ja isa, ma tundsin kõiki inimesi, teadsin nende nimesid, seda, kus nad tööl käivad ning millega tegelevad. Õue minnes teretasin ma neid kõiki, sest olime justkui üks suur pere, kes jagasid seda kena väikest kohakest, meie ühist kodu. Siin jagus kõigile inimestele tööd, elati tagasihoidlikult, kuid asjad toimisid. Lapsed olid rõõmsad ja vanemad suures osas eluga rahul.
Iga päev bussiga koolist tulles astusime me sisse sööklauksest ja sõime Ly ema tehtud kotlette. Me ei tüdinenud neist kunagi! Kui kooliriided olid vahetatud, läksime õue ja mängisime Rooside sõda, kelgutasime keldrimäel, suuremaks ja julgemaks saades metsas Vahimäel. Uisutasime tornmaja vundamendiaugus, kuhu sügisel oli kogunenud vesi ning mis külmade saabudes liuväljaks muundus. Teismelistena kuppisime bussijaamas suitsu, käed külmast kanged, lärmasime kohalikus kinos India filme vaadates ja rikkusime sellega paljude filmielamuse, jalutasime armunutena metsas, mida enam olemaski ei ole. Hiljem tegime kohalikus klubis teatrit ja käsime sellega isegi vabariigis esinemas.
Kogu minu elu on siin möödunud ning olen selle üle alati uhkust tundnud. Nüüd enam mitte...Aina enam tunnen, et see koht, mida olen nelikümmend kuus aastat oma koduks pidanud, hakkab minust kaugenema.
Kui ma nüüd jalutama lähen, teretan ma vaid üksikuid. Suuremalt jaolt ei tunne ma enam neid inimesi, kes siin elavad. See on ka loomulik, inimesed vahetavad elukohti, noored saavad täiskasvanuiks ning sellega omakorda isadeks ja emadeks.
Ja siis ma kohtan inimesi, keda ma tegelikult kohata ei tahaks. Ma näen neid õnnetuid räpaseid lapsi, kelle eest keegi ei hoolitse, kes lükatakse hommikul õue ja paremail päevil korjatakse õhtul sealt jälle üles...kui meelde tuleb. Ma näen neid end põhja joonud inimesi, kelle elu keerleb vaid alkoholi ümber. Igasse majja sigineb neid aina juurde. Nagu paisu tagant pääsedes pressivad nad end peale ja neid on võimatu mitte märgata. Nad on räpakad ja lärmakad, nad karjuvad oma laste peale sõnu valimata, nad elavad võlgades, joovad ja löövad niisama aega surnuks. Enamik neist ei tööta. Ja enamikul neist on lapsed, paljudel kahjuks lausa mitu... Ma näen lapsi, kes poes oma pisikeses räpases pihus sente veeretavad, et midagi osta...Aga raha napib, selle eest ei saa midagi. Nägin poissi, kes tahtis saia osta, sest ema oli mitu päeva kadunud, aga raha ei jagunud... Tund varem olla see ema poes käinud, kahe mehega, viina ja suitsu ostmas.
Enam ei ole siin külas vana head sööklat, ammugi klubi ega kino. Mets, meie küla au ja uhkus, on maha võetud. Nende viimastega ma veel lepiks, aga nende inimestega, kes minu kodu on reostama hakanud, ma leppida ei suuda. Mis ometi lahti on? Kust need inimesed siia tulevad? Ja miks neid nii palju on?
Ma ei mäleta, et vanasti meie külas selliseid inimesi oleks olnud. Täitsa tõsi - ei olnud niisuguseid, kes oma eluga täitsa põhjas olid, ei olnud peresid, kus lapsed oleksid niimoodi nälginud. Eks joodikuid leidus ikka ja nii mõnigi pereisa tuli õhtuti vintis peaga töölt, kuid toit oli laual, sest nad suutsid oma töökohta pidada ja neil oli kohustunne oma pere ees siiski olemas.
Ma vaatan, nukrus hinges, neid vanu olijaid, kes siis, kui mina alles laps olin, olid minu vanemate vanused või vanemad. Kui vanaks nii mõnigi neist on jäänud! Mõni kõnnib kepiga, mõni ei jaksa enam toast õuegi tulla. Ja ega neid vanu ei olegi nii palju enam jäänud. Aga need tuttavad näod mõjuvad mulle alati turvaliselt ja mul on alati sisimas hea meel neid kohata, sest just neid vaadates tunnen ma jälle oma küla ära. Aga kauaks neidki enam on...
