Ärkan siis kui uni saab täis. Laine rahulik loksumine on hoolitsenud hea une eest, olen täielikult puhanud. Istun tassi kohviga oma pisikese 2X3 "suvila" ees terassil. On ainult kajakad, kuumaks köetud järv, kivid ja liiv. Ja mina. Siia ei ulatu elu, kus loetakse nädalapäevi ja jälgitakse kellalt aja kulgu.
Õhtul, kui ujuma läksin, andis üks väike lõbus latikas mulle vahva paariminutilise etenduse. Nagu tsirkusekala. Kõigepealt ujus ta vee peal mitu kauni kaarega ringi, siis sukeldus, et veidi eemal taas vee peal tantsida, tehes uuesti ringe ja kaari, hüpates veest välja ja sukeldudes jälle tagasi. See tegi tuju rõõmsaks. Lähedal pesitsevad haigrud ja sain jälgida, kuidas nad vee kohale alla sööstes järvest kalu napsasid. Olin üsna veendunud, et minu uljas kergemeelne latikas langes saagiks. Njah, tark olnuks vees püsida, mitte niimoodi ringi hullata.
Vaatan, kuidas lepatriinud liival oma pisikeste jalgadega toitu otsides sibavad. Minu rannalinale maandub hiiglaslik parm, selline, kes on võimeline rannalinagi minema viima ja vaatab mind. Tema silmad on üüratu suured ja mulle tundub, et ta kannab päikeseprille. Ajan ta minema, aga ta ei ole sellega nõus. Kusagil eemal on varesed tülli pööranud ja kisklevad. Siis on jälle vaikus, ainult pehmete lainete randumine. See ongi minu muusika, minu aja kulgemise rütm. Mul pole kella ega peeglit. Lõpuks ometi ei ole mul kella ega peeglit...
Mis elu see ometi on mida ma elan, mõtlen oma "suvila" ust lukku keerates ja autosse istudes.
