Friday, September 20, 2013

Mind hirmutab, milliste inimestega me oma ruumi jagame...

16.septembri hilisõhtul kui minu ema oli magama läinud, ärkas ta mõne aja pärast koera ägeda haukumise peale. Kui ta aknast asja uurima läks, nägi ta, et tema õue on sõitnud mingi auto ning selle juht väljub, klõpsab taskulambi põlema ning hakkab sellega valgustama kõike, mida ta enda ümber näeb- sauna, õue, maja...Niimoodi mööda võõrast õue tuiates istus tüüp tagasi autosse, helistas ilmselt kusagile, pani siis täistuled majale peale, ronis taas taskulambiga välja ning kolas mööda õue ringi nagu omas kodus. Ei häirinud teda asjaolu, et majas haukus koer, ei häirinud teda võimalus, et pererahvas võib ehk kodus olla. Pärast ümbruse uurimistuuri istus ta autosse ja sõitis minema, tagasi tuldud teed, sest minu ema majast see enam kusagile edasi ei vii.
Olen alati veidi mures olnud. Elada kaugel suurest teest, metsa sees, kus naabreid ei ole, see nõuab julgust. Aga alati mõtleme, et omas kodus ei ole meil karta midagi. Et kodu pakub turvatunnet ja kaitset. Kas pakub? Mina selles enam nii kindel ei ole. Tigedaid, kurjade kavatsustega inimesi aina sigineb juurde. Nad muutuvad üha ülbemateks ja kalgimateks, neil puudub südametunnistus ja austus teiste inimeste vastu. Nad ei hinda teiste tööd ega vaeva, nende väärtusi. Neile pole miski püha. Miski pole nende jaoks puutumatu. Kui inimesel neid omadusi enam ei ole, siis - kas nad ongi enam inimesed? Kuidas jagada nendesugustega oma elu siin planeedil, seda ühist maailma, ühist Eestimaad? Kes on need tumedad inimesed, kes tegutsevad ööpimeduse varjus võõrastel õuedel ja päevavalguses ostlevad püstipäi meie kõrval poes, istuvad meiega kinos, pikutavad rannas, kõnnivad tänaval?

Must, segatud kibeda sapi karva rohelisega...

Saturday, September 14, 2013

Värvitu

Tänane päev on alanud üsna värvitult, ei oska seda teistmoodi kirjaldada. Päike paistab ikka suviselt ja kuuldavasti on ilusate ilmadega peagi lõpp. Kahju. Oktoobrist võiks alata uus kevad. Et meil on plaanis täna õhtul üks põnev seiklus maisipõllul, siis ma jätaks otsad päeva kirjaldamisel veel lahtiseks. Värvid alles tulevad, see on kindel.

Friday, September 13, 2013

Reede, kolmeteistkümnes

Udu, mis öösel salamisi koltunud põõsaste ja kuivanud kõrte vahele oli laotunud, oli hommikul üles, meie peade kohale tõusnud ja lainetas seal nagu teispoolsusest maa peale laskunud hingede rüü...
Päike oli kella poole kaheksa paiku suviselt ere, võib-olla võimendasid seda eredust kollasesse riietatud metsad ja viljakandmisest väsinud põllud, mis olid veel kündmata.
Sõitsime kooli poole ja päev tõotas tulla ilus. Kollane reede. Kollane kolmeteistkümnes.

Thursday, September 12, 2013

Mis värvi on päev?

Kui päike on kadunud maa serva taha ja öö kipub peale, siis tulevad mõnikord veidrad mõtted. Võib-olla tuleb see väsimusest, võib-olla sellest, et hing on saanud riivata. Kes teab. Eile istusin ja mõtlesin päevale. Mis sinna mahtus, mis jäi puudu? Mis oli üle, mis lonkas jalga...Jne, jne. Ikka ju esitad endale küsimusi, teades juba ette, et vastuseid pole olemas. Mõnesse päüeva mahub palju. Teise mitte eriti. Mõni on ju üsna tühi ja tõbine. Mõni jällegi pakatab emotsioonidest. Ma olen pisike inimene oma pisikeses maailmas. Minus puudub auahnud, mul ei ole ambitsioone. Luuser, mõtlevad ehk teised. Mul ükstakama. Ma tahan elada oma elu just nii nagu ma seda elan. Ebaõnnestumised kuuluvadki elu juurde. Ma ei tügi, rind õieli, maailma, mis ei ole minu oma. Ma ei nõua austust, aga eeldan lugupidamist. Ma olen. Otsustasin, et püüan igat oma päeva ühe värviga iseloomustada. On see võimalik? Mõnes päevas on värve enam kui üks. Mõnes vist pole ühtegi. Ma ei tea, ma pole seni niimoodi mõelnud. Selleks, et päevad ära värvida, pean mõtlema, mida üks või teine värv minu jaoks tähendab. Kui olen selles püüdnud selgusele saada, hakkan pihta. Seniks aga - kõike kaunist!