Udu, mis öösel salamisi koltunud põõsaste ja kuivanud kõrte vahele oli laotunud, oli hommikul üles, meie peade kohale tõusnud ja lainetas seal nagu teispoolsusest maa peale laskunud hingede rüü...
Päike oli kella poole kaheksa paiku suviselt ere, võib-olla võimendasid seda eredust kollasesse riietatud metsad ja viljakandmisest väsinud põllud, mis olid veel kündmata.
Sõitsime kooli poole ja päev tõotas tulla ilus. Kollane reede. Kollane kolmeteistkümnes.
No comments:
Post a Comment