Anonüümsed Liberhoolikud

Olen asutamas Jõgevale uut ühingut Anonüümsed Liberhoolikud. Ühingu eesmärk on aidata raamatusõltlasi ja nende peresid. Otsime lahendusi probleemile, kuidas hoida liberhoolik eemal Apollost, Rahva Raamatust, Raamatukoist jt raamatuid müüvatest asutustest. Plaanis on koostöö Prismaga, kes juba on avaldanud oma toetust meie ühingule vastloodud jõulureklaami näol. Nii, kas on esimesi liitujaid?  Julgeid, kes tunnistavad: "Tere, mina olen liberhoolik."😀

Miks ma ei ela korteris

 Mõnikord ma mõtlen, kui lihtne oleks elada korteris ja aeg-ajalt mängin selle mõttega, mis oleks, kui vahetaks maja korteri vastu välja. Lähed õhtul koju, tuba on soe, kraanist tuleb soe vesi, klõpsad puldist teleka käima ja kui söögitegemise kohutust ei ole (või on, aga sa eirad seda), viskad diivanile lösakile ja puhkus pärast väsitavat tööpäeva või misiganes päeva alaku! Ei mingit muruniitmist ega peenarde rohimist, lõputust leheriisumisest rääkimata.

Elus kohtab teatavasti igasugu veidrikke. Räägin seda kõike, sest eile sattus mu teele esmapilgul täitsa mõistlik tädike, selline vinks-vonks vanainimene. Vahetasime viisakusest mõne sõna, kuni tädike hakkas äkki katlana podisema ning viskas lõpuks kaane pauguga pealt. Jutt sai alguse sellest, et ööseks lülitatakse linnas küte välja ja toad on külmad, kusagil sooja enam ei saavat. Et mõnikord on puhur hea, aga... Ja siis läks tiraad lahti:

„Puhur aitaks jah, aga see teeb kõva müra ja seda ma ei kannata. Meil naabritel on puhur, ah on üks noor väikse lapsega pere, see puhur neil muudkui üürgab, saate aru, ma ei saa öösiti enam üldse magada, see puhur on neil mingi võimas ja kallis ma arvan, see teeb sellist häält, et elu ei ole enam. Ja kellele sa räägid? Ütlesin neile mitu korda, et ma ei saa selle puhuri pärast enam üldse magada, aga ega nad ju ei tee vanainimesest väljagi. Ma kuulen isegi seda, kui nad öösel juhtme seinast välja tõmbavad ja kolksuga maha lasevad kukkuda, mis siis veel muust rääkida. Ütlesin neile, et ma kuulen isegi teie juhtme kolksu, aga mis sellest kasu on. Neil on väike laps, eks sellepärast kütavad selle puhuriga oma magamistuba. Ma ütlesin, et pange see pagana puhur teisele poole korterisse, miks ta peab minu seina taga huugama, aga kes see mind kuulab! Ja üldse, neil käivad kogu aeg külalised, igas toas seal on vist paarike, ma mitte ei taha mõeldagi, mida seal tehakse või ollakse, aga kuhu sa kaebad, keegi ei kuula enam sind, räägi või ära räägi. See on neil kindlasti mingi võimsam puhur, ma seda juba häälest saan aru. Ja muidugi, nemad saavad endale puhureid lubada, mina, vanainimene, ei jõua küll elektri eest maksta, aga mis neil viga, ega nemad ju selle korteri eest midagi ei maksa, neil see firma korter, firma maksab, ise ei pea midagi maksma. Kes mulle selle elektri kinni maksaks, kui ma hakkaks ka puhuriga kütma...”

Ma olin jahmunud, ainult noogutasin lollakalt ja peas keerles mõte: jumal tänatud, et mina selle hullu naise naaber ei ole ja kiitsin end mõttes aastatetaguse valiku eest soetada oma elamine. Mis siis, et õhtul koju jõudes pean puid tassima ja kütma hakkama, pean ka sooja vee saamiseks kütma, pean muru niitma ja peenraid rohima, põõsaid pügama ja maja värvima, kuuri katust lappima, kasvuhoonet kastma ja lehti riisuma, lehti riisuma ja lehti riisuma, oksi kokku korjama ja riisuma, riisuma....lund lükkama...Lõputu auk, kuhu matad suure osa väärtuslikust ajast. Aga kui tuju tuleb, panen puhuri üürgama ja lasen sel üürata kasvõi terve talve ühtejutti ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ta ei saa magada ega käsi mul puhurit teise korteri otsa tõsta, kui minu magamistuba koos väikse lapsega on juhtumisi just õela naabri seina taga...

Ja ikkagi, kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, siis ma jätkuvalt mängiks mõttega kolida korterisse. Aga ei ole. Mõistlikud. Ja mõistlikkuse puudumisest võin näiteid tuua veel ja veel. Aga teine kord. Seekord niisugune lugu.  

Hingedepäeval hoopis sõprusest

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma hingede asemel hoopis elavatest ja rikkusest, millega mind on õnnistatud - sõprusest. Kes on sõbrad või mis on sõbrad. Minu sõbrad tulid minu ellu juba lapsepõlves, nüüdseks oleme koos olnud vast neljakümne aasta ringis. Oleme koos suureks kasvanud, koos pered loonud, koos elu tagasilöökidest välja tulnud ja nüüd me koos peletame vananemis. Pigem nii see vist ongi, sest mitte alati ei jagu meil tarkust ja mõistust ja ka tahtmist eakohaseks käitumiseks. Nelikümmend aastat on üüratu aeg. Kui sõpru poleks olnud, oleks see aeg kulgenud teisiti ja olnud teist nägu.

Sõprus ei tähenda pidevat koosolemist. Sõprus pesitseb südames, need inimesed on sinu sees kogu aeg olemas, kohtumiste tihedus ei mängi siin väga suurt rolli, kuigi pean mainima, et mina hakkan sõprade järgi igatsema, kui me pole paar nädalat kohtunud. Oleme nagu üks pere ja peredes juhtub mõndagi. Alailma õpetame me üksteist elama, kasvatame üksteise lapsi, läheme seetõttu tülli ja lepime ära. Me nutame ja naerame, vihastame, vaidleme, vahel solvame ja ometi saame järgmisel korral kokku, lebame rannas ja laseme päikesel ja veinil kogu jama minema uhada. Mõnikord oleme me päris pöörased, teeme hullemaid lollusi, kui noortena teha julgesime ja vahel vaikime, kas kurvalt või jonnakalt. Ent enamasti me naerame. Me ei saa maailma asjadest sugugi ühtmoodi aru (ja kujutage ette, üks minu sõpradest pole minu raamatuid lugenud, ütles, et pole viitsinud...). Meil on erinev maitse nii meeste kui riietuse osas, raamatute ja filmide osas. Kui suuremaks vaidluseks kisub, mõtlen, et käigu nad kõik... Ja kahe nädala pärast tunnen ma taas neist puudust.

Sõbrad võivad vabalt olla ka asjad, mis südame küljes kinni. Minul on näiteks väga hea sõber minu diivan. Ta on vana ja üsna katki, aga ma ei raatsi temast loobuda. Muidu ma katkiseid asju ei talu, aga see diivan... Sellel diivanil olen ma haigena lamanud, raamatuid neelates pikutanud, telekat jõllitades end unustanud, sügavat, aga ka pinnapealset ja õudusi täis ööund maganud. Võin küll öelda, et ta on mind nii mõnigi kord pa..st välja magatanud. Mitmeid kordi olen mõelnud, et vahetaks ta välja ja siis loobunud. Katkise katte annab ju ära peita. Las ta olla veel. Toeks. Sõpru ju ei visata niisama minema.

Siis on minu sõbrad raamatud, eriti mõned, väga erilised, minu kirjutuslaud ja kaks totakat vasest pliiatspeenikest kuju – mees ja naine, mehel on üks jalg murdunud, aga see teeb ta minu jaoks eriti armsaks, seisab rippkõhuga naise kõrval ka murtud jalaga nagu raudnael. Siis on mul veel üks kipsist ümmargune totakas lammas, Prismast ostetud ja Maximast pärit kahe eurone valge mõttelageda ilmega ingel. Sõpradeks on ka terve hulk mälestusi ja raamatukogu esikus kasvav vahalill, üks imeline koht Peipsi kaldal, mõned kivid, üks salapaik maja taga lepavõsas... Sõpru mul jagub ja neid pole ka ülearu palju.

Aga minu ümber on inimesi, kel sõpru ei ole. Mõni ütleb, et ei vaja neid, mõni, et talle piisab oma lähedastest – lastest, mehest, vanematest. Mõni väidab end ka ilma sõpradeta õnnelik olevat. Ja küllap ta ongi, inimesed on erinevad. Ja mõnel ehk ongi sõbraks ainult diivan või televiisor või mõni lollakas kassikuju aknalaual või ema või isa või laps. Ka mina olen oma hingelt üsna üksildane, mul on hobid, mida saan teha üksinda olles, üksindus on minu jaoks igati meeldiv olemine. Üksindus ei tähenda minu jaoks kurbust, mind teeb üksindus vägagi õnnelikuks. Aga tahan öelda, et minu sõbrad ei hõiva iial minu üksildust, minu aega ega ruumi. Meie koosolemine on puhas rõõm. Mul on hea meel, et mul on olnud kunagi tarkust oma sõpradega sõpradeks saada.

Miskipärast meenub mulle ütlus: „ole ettevaatlik naisega, kellel pole sõpru”. Mina usun selles tõetera sees olevat, sest eelkõige minu sõbrad muudavad mind paremaks inimeseks.

Mina hoian oma sõpru enda ligi ja loodan, et nemad hoiavad mind. Aga hingedepäevast rääkides, me ei tea keegi, mis hetkel meist endist udus liuglevad hinged saavad. Seega- armastage. Üksteist ja kui teiste jaoks armastust ei jagu, noh, siis armastage vähemalt iseennast, oma diivanit või toalille, kassist rääkimata.

Jälle see tunne, et elu on kusagil mujal...

Teekond ja inimesed

Kogu meie elu on teekond. Ma tahan välja jõuda kohta, kus ma olen õnnelik. Mõni selline koht on olnud, kuid ühel päeval on aeg edasi liikuda, et otsida järgmist, sest õnn teatavasti ei ole igavene. Paigalseis ei ole teekond. Sellel teekonnal on mul õigus valida sõpru, koguda enese ümber häid inimesi ja hüljata need, kes minu pühendumust ja sõbralikkust ei vääri. Kõik inimesed ei ole ilusad ja head. Ei peagi olema ega saakski. Need inimesed, kes ei ole ilusad ja head, on meile kasulikud. Kurja tundmata ei oska sa leida head, seega on nad hetkeks meile vajalikud. Aga ainult hetkeks. Siis on aeg nad seljataha jätta.

Suvele tagasi vaadates

Kui mul on mõtteid, siis soovin neid jagada.
Täna hommikul, kui end tööleminekuks sättisin, kuulsin äkki helikopteri müra. See oli nii vali, et näis, nagu plaaniks ta meie maja katusele maanduda. See äratas isegi muidu noorele inimesele omase sügava unega Knuti, kes unisena toast välja tuli ja uuris, mis õudne müra see oli.
Aga mitte helikopterist ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin, et räägiks suvest. Sellest, mida eriti ei olnud ja mis osutus taas selliseks, mis mõnel üksikul päeval korraks puudutas, jõudmata naha alla pugeda, tekitada tundeid, teravdada tajusid ja tugevdada meeli eesootavaks talveks. Mulle ei meeldi see väljend "pole halba ilma, on valed riided". Mina igatsen ikka suve, kus riideid pole suurt vaja, mõni aegki sellist päikese pehmet puudutust. Joped ja sallid ja mütsid tulevad niikuinii ja pikaks ajaks. Vihm, külm ja pilvine taevas on minu jaoks endiselt halb ilm. Panen sunniviisiliselt jope selga, aga halb ilm jääb halvaks ilmaks.
Selle suve elamusteks loen kahte asja: üht nädalat üksindaolemist Peipsi ääres ja Norraskäiku. Norrast ma juba rääkisin eelmises postituses. Muidugi oleks tahtnud sellest pikemalt rääkida, aga ei hakanud oma juttu liialt pikaks ajama. Liiga pikka teksti ei viitsita muude toimetuste vahel lugeda. Seega räägin üksiolemisest ja loodusest ja sellest, kuidas need kaks sind mõjutavad.
Olin nädala Peipsi kaldal, oma pisikeses haagissuvilas. Mul oli kaasas söök ja jook, väike pliit ja suhteliselt suvelähedased ilmad. Minu pisike "onnike" 2,5 X 1 meetrit sisaldab endas kõike, mis lahedaks olemiseks ja eluks vaja.  Ja üsna kiiresti sai mulle selgeks, et eluks ongi tegelikult oi kui vähe vaja. Jah, muidugi käis mul vahepeal külas sõpru, ilma nendeta ei oskagi ma olla. Aga öösiti olin üksinda, keset kõiksust. Tegin tähelepanekuid. Esiteks kell. See, kuidas me kogu aeg peame teadma, mis kell on. Minul ei olnud kella, sest seal ei ole elektrit ja mu mobiili aku on omadega läbi. Kogu aeg oli kuklas mingi mõttetu vajadus teada saada, mis kell on. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja käisin autos kella vaatamas, samas aru saades, kui ebaoluline on kellaaeg, kui : 1. sul ei ole kusagile kiiret 2. sa oled tulnud üksinda nädalat looduses veetma 3. sa tead, et kui päike tõuseb, on hommik ja kui loojub, õhtu. Ja ikkagi tekkis sundmõte kellaajast kuni ma liivale päikesekella joonistasin ja aeg-ajalt seda vaatamas käisin. Esialgu ei saanud ma aru, miks kell tunni võrra vale on, aga siis meenus, et me ei ole ju vööndiajas, seega tuli kella pisut timmida. Enam-vähem see isegi toimis, kuni muidugi päevani, mil päikest enam ei olnud ja taevas hallide pilvedega kattus. Esimestel päevadel õppisin juba ka päikese järgi kellaaega aimama, õigemini tema peegeldusest järve pinnal. Varahommikuna päike muudab veepinna sulatinaselt helkivaks, kella kümnene päike aga annab järvele tema loomuliku tooni tagasi. Selle järgi otsustasin, kas tõusen või magan edasi.
Plaanisin sealolles veidi kirjutada, aga et mu läpaka aku kuigi kaua ei kesta, siis väga pikalt ma seda teha ei saanud. Enamasti vaatasin silmapiiri. Ka see muutus justkui vajaduseks. Lugesin kokku kalameeste paate, parte, haigruid. Avastasin, et kui auto uks pauguga kinni lüüa ja kui kajakas madalalt üle veepinna lendab, hüppavad kalad miskipärast veest välja, koos, suure hulgana justkui kokkulepitult, lüües järve pinna värelema. Müstika. Ok, ukse pauk võib tekitada mingitmoodi rõhumuutuse ehk, äkki on kalad selles osas väga tundlikud...Tegelikult pole mul aimugi, mida see tekitab ja miks see kalad hüppama paneb. Kordasin katset mitu korda ja ikka oli reaktsioon sama. Veel arusaamatum on, miks nad kajaka lähenedes talle suhu kipuvad, mitte kabuhirmus linnu varju nähes sügavamale peitu ei poe...
Kui ma sinna läksin, tundus mõte üksinda ööbimisest veidi hirmutav. Ikka inimeste pärast. Aga inimesi ei olnud. Üks kalur sõitis küll oma pisikese mootorpaadiga üsna kalda äärde uudistama, võttis suuna otse minu peale, et mis imeloom oma neoonroosas kleidis seal putka juures passib, aga noh, kui ta silm seletama hakkas, võeti suund kiirelt järve peale tagasi ja kadunud ta oligi. Mulle see sobis. Hirm võõraga suhtlemise ees jõudis juba kurku tõusta.
Aeg kulgeb sellises olukorras hoopis teistmoodi. Kuhugi minema ei pea, midagi tegema ei pea, kella ei ole, inimesi ei ole. Oled iseenda päralt. Mingil ajal tulid seltsiks pardid. Püüdsin neid kokku lugeda, aga nad aina sukeldusid, üks pea vupsas vee alla, järgmine tuli pinnale, katsu sa sellises sagimises neid loendada. Miskipärast oli oluline teada saada, palju neid on. Seitse korda üle lugedes sain kokku kakskümmend. Minu kohast paremal pilliroos pesitses kaks albiinost haigrut. Ilusad linnud kõverate kaeltega. Aga, kui lendavad, tõmbavad kaelad sisse. Vasakul, kaugemal pillirootukas näis olevat neli hallhaigrut. Aeg-ajalt nad hüüdsid üksteist ja nende hääl meenutas veidi kajakate oma. Algul ma vahet ei teinud, aga paari päevaga tundsin erinevuse ära. Hommikul avastasin rannaliivalt värskeid kitse- ja metsseajälgi. Ju käisid loomad öösel joomas.
Järv on kogu aeg muutumises, sõltub, kas on valge või pime, kas on tuul või mitte, kust suunast tuul puhub, kas on pilves, kas kohati pilves või lauspilves, kas on niiske või kuiv õhk, kas sajab või mitte, kui kõrgel on päike ja veel tuhat asja, mis seda muudavad. Ma istusin oma pisikesel terassil ja vaatasin ainiti järvele. Kuulasin lindude hääli, soku hõikamist metsast, sahinat põõsast ja...oma südant ja mõtteid. Igapäevaelu müras ei kuule neist nimetatutest ühtegi.  Õhtuti imetlesin loojangut, nägin, kui kaugel Mustvees tänavatuled süttisid ja pimedus mähkis mind vähehaaval endasse. Ega see päris pimedus olnudki, järv jutkui talletanuks päevavalguse endasse, et öösel õrnalt helendada. Ja mul polnud põrmugi hirmu. Ka inimeste ees mitte.
Loodus ja üksindus lepitasid mind iseendaga. Muidugi, nädalast ei piisa, kui suhted endaga sassis. Aga sain aru, mis on oluline, mis mitte. Ja üle pikaajalise loomeummikus loksumise leidsin kõige selle peale ühe mõtte, suuna, mis mind uue romaaniga edasi aitab.

Norrat avastamas

See oli minu elu esimene nii pikk automatk ja kirjeldan kogu reisi põhiliselt läbi autoakna vaadatuna. Alustasime sõitu Siimustist hommikul kell viis ja meie sihtkohaks oli Norra, täpsemalt Loofootide üks suurimaid kalurikülasid nimega Ballstad. Kohale jõudsime järgmisel hommikul kell kaheksa, seega kestis sõit koos laevasõiduga Helsingisse kokku 27 tundi. Kakskümmend seitse tundi viiekesi autos, 1800 kilomeetrit akna tagant mööda vuhisemas. Ütleme nii, et kerge see ei olnud. Tegime teel sirutuspeatusi ja söögipeatusi, vahetasime autos kohti, et keha surnud parem pool saaks taastuda ja vastupidi.
Maria on väga hea autojuht, kindla käe ja kiire otsustusvõimega.
Minu jaoks oli kõige igavam Soome. Liikusime põhja, pikk sirge magistraal, ainult mets ja lepavõsa, mõned järved, aga väga vähe asustatud alasid, ka järveäärsed olid inimtühjad, ei mingeid mökisid. Mõni asula vahele, üksikud majad, enamus neist ühekorruselised plässi sinepikarva, ei lillepeenraid, ei aiamalappe, kasvuhoonetest rääkimata, enamik kuidagi väsinud ja luitunud moega. Esialgu mõtlesin, et suur osa tee äärde jäävatest majadest on tühjad, aga õuel seisvad autod ja liiga ammu niidetud murud andsid mõista, et neis siiski elatakse ja toimetatakse. Arutlesin endamisi, kas soomlased on laisad või liiga hea elu peal...Rootsi poole kulgedes muutusid sinepivärvi majad vähehaaval Rootsi punasteks. Naabrite mõjud. Avaldasin arvamust, et ehk on see ilusam Soome kusagil mujal...
Rootsi seevastu meenutas rohkem Eestit. Ilusad punased majad iluaedadega, värvikirevad lillepeenrad, hoolikalt niidetud murud, aiamaalapid ja väikesed kasvuhooned. Mida põhjapoole, seda mägisemaks maastik muutus, teed kitsamaks ja ka kehvemaks. Igal pool oli tohutul hulgal haagissuvilaid, kõik maanteed olid neid täis, kõik peatuskohad ja parklad.
Ma olen ju see loll, kes autos magada ei saa, ükskõik, kui väsinud ma ka ei ole. See on tegelikult väga kurnav, aga pluss on, et nägin ära kõik, millest mööda libisesime. Tegin küll vahepeal "viiekaid" nagu Getter neid nimetas (viie minuti kaupa magamine), aga ega need väsimust vähendanud. Mõneti oli isegi hea meel, et mul kõik meeled erksad püsisid ja sain rahus eluolu vaadelda ja asjade üle mõtiskleda. Üks kummaline emotsioon tekkis sellega seoses ka. Tegin parasjagu kusagil Rootsi-Norra piiri lähistel oma "viiekat", mis tagantjärgi kaaludes võis osutuda siiski "kolmekümnekaks". Kell oli üle südaöö, väljas oli hämar ent mitte pime. Tukkusin ja kui silmad avasin, nägin ees päikesetõusu. Hakkas uuesti valgeks minema. Esialgu ehmusin, et kas tõesti olin mitmeks tunniks magama jäänud, kuid ei, põhjas sel ajal päris pimedaks ei lähegi, öine hämarus oli lihtsalt ühtäkki asendunud koidikuvalgusega ja see lõi mu tajud hetkeks sassi. Kahel pool kõrgusid mäed, lumelätakad kõrgustes helendamas.
Nagu arvata võib, on viiekesi reisides pagasnikus tohutult asju. Isegi rohkem, kui tohutult ja rohkem, kui sinna terve mõistuse järgi mahtuma peaks. Ma ei tea, Maria auto oli vist kummist... Ületasime Norra piiri ja õnneks polnud seal hingelistki, kellel oleks tekkinud isu meie autot kontrollida ja soovi ülekoormatud pagasniku sisuga tutvuda. Teed olid jätkuvalt kitsad ja kurvilised. Majad tee ääres, nüüd siis juba Norras, muutusid Rootsi punastest (taas naabrite mõjutus) vähehaaval valgeteks. Suur osa norrakate majadest ongi valged. Ületasime mitu silda. Kõikjal ainult mäed, mäed ja mäed, mägede taga on teised mäed ja nende taga omakorda järgmised. Väga võimsad vaated! Edasi kulges tee ikka põhja poole. Mäed muutusid teistsugusteks. Ma nimetan neid "pehmeteks" mägedeks. Enamasti ei ole neil mägedel metsa ja nad on rohelise madala taimestikuga, jätteski kaugelt mulje nagu oleks tegu pehme rohelise samblaga.
Hommikul kella kaheksa paiku olimegi sihtkohas Ballstadis. No ma ütleks nii, et selleks ajaks juba katus sõitis. Ingi, kelle juures me elasime, oli meile voodiriided juba valmis pannud, pumpasime oma kummimadratsid täis ja vajusime unne. Kummaline, et kolmest tunnist magamisest piisas, et olla jälle rivis ja värske. Tunne oli nagu oleks kogu öö maganud õndsa und... Hommikust (või siis pigem lõunat) sõime Ingi ja Mariuse terassil, vaatega suurele mäele, mis meenutas mulle pisut kokku painutatud pihku, mille tipud, nagu sõrmed, jäid halli uduloori sisse peitu kogu päevaks. Tekkis tunne nagu oleksime oma maja ja terassiga mäe turvalises pehmes peos...
Mäed rõõmustavad mind alati. See paneb mind mõtlema meie lagedatele viljapõldudele ja lepavõsale, paneb imestama, miks meil on ainult Munamägi ja kunstlikult tekitatud tuhamäed, kui mujale on Jumal loopinud neid nii palju, et muuks nagu ruumi ei jäägi... Kahvatu tundus selle kõrval see meie pisike lage maa. Olin nii lummatud sellest paigast, et kohati võttis hinge kinni, olgu see lause klišeelik või mitte, aga nii oli.
Kui ma eespool kirjeldasin soomlaste ja rootslaste maju, ei saa ma kuidagi mööda vaadata ka norrakate omadest. Mind üllatas, et nii rikkal maal nagu seda on Norra, on majad nii tagasihoidlikud. Enamasti ühekorruselised lihtsad heledaks võõbatud majakesed, ei mingit suurustamist. Õued ikka reeglina kenasti niidetud, kuid mitte ehk nii korralikud ja üles vuntsitud, kui meil Eestis. Ja terass või rõdu kuulus küll iga maja juurde, sest fjordide ilu ei saa ju ometi raisku lasta, isegi siis, kui need on muutunud enesestmõistetavateks.
Kõigil järgnevatel päevadel matkasime mägedes, mere ääres, katsusime ookeani, tallasime kõikjal ohtralt leiduvas lambasitas, kuulasime mägedest tulevat lammaste kellade kõlksumist, sõime imepäraseid toite ja jõime veini, avastasime tõdesid, millest meil seni aimugi ei olnud. Nagu näiteks see, et ka mäe otsas võib olla soo... Nägime imelisi vaateid, ronisime kõrgemale ja nägime veel imelisemaid vaateid ja siis, veel kõrgemal, veelgi imelisemaid... Tutvusime väikeste armsate asulatega, nägime tohutul hulgal rõõmsameelseid turiste, kes hõikasid alati meid nähes "hei!", nuusutasime mere lõhna, jalutasime salapärases metsas, sõime pooltooreid murakaid, ei raatsinud magama minna ja kibelesime ärkama. Olime ülimalt tänulikud lahkele pererahvale, kes meid, viit naist, oma väikeses hubases kodus välja kannatasid. Teate ju, et ei ole kerge mahtuda kahel kokal kööki, aga kui kokki on kokku kuus?
Pisitasa sain üllatuse osaliseks, kui neljandal päeval tajusin, et mäed hakkavad end minule, lagedal kasvanud inimesele, vähehaaval pealetükkivaks muutuma, rusuma ja nii tabas mind äkki koduigatsus. Igatsus näha jälle meie oma lagedaid viljapõlde ja heinamaid. Igatsema hakkasin ka meie sooja tuult, kuigi olime kirunud selle aasta viletsat suve.
Kui nädal sai läbi ja koduteed alustasime, leidsin äkki teel sellise armsa nimega külakese nagu Knutstad. Knut, nüüd siis tead, et sul on Norras oma küla.
Tagasiteel pidasime mõistlikuks ööbida Soomes, ühes Rootsi piiri äärses kämpingus. Tingimused olid kasinad, aga kuna jõudsime sinna kell kolm öösel, oli meie ainsaks sooviks end välja puhata ja koduteed jätkata. Mul oli natuke kahju, et mulle Soome nii kehva mulje jättis, sellepärast hoidsin tagasiteel silmad lahti ja püüdsin leida midagi, mis mu arvamust muudaks. Kahjuks jäi mulje endiseks. Helsingisse jõudes tabas meid äksetorm, mis langetas puid autodele ja pillutas välikohvikute toolid teedele. Elektritraadid särisesid ja pildusid sädemeid. Laeva väljumise ajaks oli kõik vaikne, meri oli tüüne ja rahulik, üks vanaldane sõrmustesse-kõrvarõngastesse-kuldkettidesse aheldatud soome mees tantsis karaokebaaris maailma kõige kummalisemat tantsu, mis meenutas pekkiläinud pornofilmi. Olgu temaga nagu on, igatahes olid tal puusad vägagi lahti ja ta ise nautis neid täiel rinnal, kuigi tema vanaprouast partner ei paistnud mõistvat, misasja see mees tegelikult ajab. Seejärel tuli karaoke, mis meil hetkeks ehmatusest hinge kinni lõi. Aga lõppude lõpuks mõtlesin, et elagu julged inimesed ja meil oli väga lõbus.
Hea on kodus olla, aga jään igatsema seda ilusat Norramaad, neid "pehmeid" mägesid ja lahkeid inimesi. Ja neid mägedest kostvaid lambakellade rahustavaid kolksatusi. Eriti millegipärast just neid.

Elu vertiigoga

Sel suvel tabas mind ootamatu pearinglus. Esiotsa ei saanud ma mõhkugi aru, mis toimub. Õhtul oli plaan pittu minna, aga hommikul voodist tõustes selgus, et kogu maailm keerleb ringi ja keerutab mind kaasa. Igaks juhuks heitsin voodisse tagasi. Lebasin ja nii oli hea, tõustes hakkas kogu tants jälle pihta. Lamasin voodis, sõber oli veiniga külla tulnud, kuid mina olin veinivõimetu. Lõpuks lõin käega ja ajasin end püsti, nööpisime veini lahti ja seekord aitas see hüva jook mu tasakaalu tagasi. Õhtul panin kleidi selga ja läksin pittu, polnud vigagi. Järgmisel hommikul sama jama. Ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel ja edaspidi...Ja see kõik juhtus, kui sain viiskümmend. Võin öelda küll, et see pool sajandit lajatas mulle otse lagipähe. Kaks päeva pärast sünnipäeva olingi sõna otseses mõtte pikali maas. Valus. Arvasin, et see viiskümmend ei saa ju ikka hullem olla, kui oli nelikümmend. Et kui peeglisse ei vaata, on kõik hästi. Aga ei. Polnud vajagi peeglisse vaadata, piisas sellest, kui hommikul end voodist püsti ajasin ja mõistsin, et alates viiekümnest kulgeb elu merelainetel tantsides, tantsupartneriks salapärane tegelane, kelle nime kuulsin perearstilt: Vertiigo. Täitsa ilus nimi ju? Kogu suve maadlesin temaga, ei tahtnud enam tantsida, aga ta oli järjekindel. Rebis mind ikka ja jälle keerutama, kuni ravi lõpuks mõjuma hakkas ja ma ei pidanud enam püstiseismiseks jalgu harkis hoidma. Niipalju see lainetamine siiski mind mõjutas, et ostsin endale sinisetriibulise suvekleidi, nagu madrusele kohane. Eks ma vist tundsingi end juba kaptenina juhitamatul laeval. Tänaseks on laev kontrolli all, aga keegi ikkagi üritab kusagilt mu kõrvade trummikilede tagant väljuda, koputades aeg-ajalt vastu trummikilesid, justkui luba küsides, kas ta võib mu peast kõrvade kaudu välja ronida. Tegelikult on see üsna tüütu, kui ta aeg-ajalt koputab, tekitades häält nagu oleks mõni bassikõlar sisse lülitatud.  See hääl on küllalt tugev, sest kuulen seda isegi igapäevatoimetuste saateks. Õhtuti, kui magama lähen, on see müra eriti häiriv. Pearinglusest sain ravimitega jagu, aga müra peas, mis mu kõrvatrumleid paisutab, jätkub. See tegelane nimega Vertiigo ei meeldi mulle, kui aus olla. Tantsitab ja keerutab, paneb põrandad merena lainetama, põristab trumme ja keerab bassi üle vindi. Kellele selline tüüp ikka meeldiks. Aga lihtsalt mõtlesin, et kui keegi peaks Vertiigo kohta guugeldama, siis siin on minu väike kogemus.

Elujõud

Ma ütleks, et ma olen õnnelik inimene, kuigi sageli ei tunne ma seda õnne ära. Nagu me kõik, ma arvan. Vaatan galeriist pilte Margus Karu ärasaatmiselt ja jäised sõrmed haaravad mu südame oma pihku. Näen neil piltidel nii palju noori ja ilusaid inimesi. Kurbus ja kaotusvalu laotuvad üle noorte nägude. Ja ma mõtlen, kuidas, mismoodi on ikka ja jälle nii, et me laseme kellelgi minna. Et vaatamata sellele, kuidas me teda eneses hoiame ja armastame, libiseb ta ikkagi välja meie naeratuste turvalisest maailmast. Me arvame, et armastusest piisab, kohaolust, koos naermisest ja vaikimistest. Aga ei piisa, nii sageli ei piisa ja ta hakkab libisema kusagile, meist eemale, elust välja. Nii salaja, et me ei märka ega adu, kui lõplik see tema sisemine teekond on. Ma ei taha mitte kunagi teada saada, mis tunne on, kui jõudu elamiseks enam ei ole. Just sellepärast peangi end õnnelikuks inimeseks, et vaatamata oskamatusele aeg-ajalt õnne ära tunda, on elutahe minu kõige suurem tahe... Vahel ei taha ma tööle minna, vahel ei taha inimestega kohtuda, ei taha naeratada ega kallistada. Aga elada olen ma alati tahtnud. Kas elamiseks peab olema julgust või läheb julgust vaja suremiseks? Ma kardan, et need, kes on minema kord hakanud, enam tagasi ei pööra. Ja maailma äärele jõudes lasevad end lahti. Habras on inimene, ükskõik, kui tugev on tema seljatagune, kui tugevad oleme meie tema kõrval.

Meie aja kangelane

Savisaar saabub kohtuistungile, suur ja uhke roosikimp süles, nagu tõeline kangelane. Meie aja kangelane. Aga oh õudu, kohtuistung täiega igav, kisub haigutama. Kaitsjatel pole ka midagi paremat teha, kui ravimite infolehti ette kanda. Olgu, kui selle eest papp tuleb, siis miks mitte eksole. Noh, kulgebki aeg venides lõunasse. Ja meie aja kangelasel lõunauinak tegemata. Ai, ai, ai. Inimene peab ju ometi puhata saama, lõuna juba käes ja päike kõrgel. Kohtunik pakub puhkamiseks pausi, et lugupeetud härra kangelane saaks pikutada. (Siinkohal ütlen kohe, et mina muidugi kaebaks selle kohtuniku kohtusse, ta nimelt ei taha oma patja ja tekki tuua meie aja kangelasele. Mis mõttes peab oma voodi ja voodiriided kohtuistungile kaasa vedama?) Pärast kosutavat lõunauinakut ja surmigavat istungit läheb meie aja kangelane pidusse! Nii saabub kolmas istungipäev. Meie aja kangelane on vist pahas tujus, see tuleb austatud kangelase puhul lugeda tõsiseks terviseprobleemiks, koguni nii tõsiseks, et kohtunik kutsub lugupeetud kangelasele kiirabi. Ega paha tuju pole ometi mingi naljaasi...

Kahekõne

Sisenesin enda telefoni operaatorfirma esindusse ja seal avanes kõnekas pilt: ühe leti ees, klienditeenidajaks kena pilkupüüdev noormees (antud kontekstis ebaoluline, aga ei saanud mainimata jätta), istus väga vana papi, no julgen pakkuda tugevalt üle kaheksakümne. Vaatasin kohe, et sinna pole mõtet end järjekorda võtta ja sättisin end teise teenindaja juurde sappa. Noh, õigesti tegin, sest üsna pea sain aru, et papi oli seal olnud juba pikemat aega ja ilmselt jääb veel pikemaks ajaks. Seisan järjekorras ja kõrval areneb ilukirjanduslikke liialdusi kasutades selline vaatepilt ja vestlus: Esiteks pobiseb papi midagi ja näpib, kui ma ei eksi, siis oma nuppudega telefoni. Noormees vaatab ruumis ringi, suunab pilgu seinu katvatele erinevatele teleritele, papi räägib edasi, näib, et noormees enam ei suuda, kinnitab pilgu mõneks sekundiks kusagile lae ja seina piirile. Tema näost on näha, et...Ühesõnaga ma ei kadesta teda. Papi räägib, noormees ei kuula. Lõpuks vaatab teenindaja papi telefoni. "Mis te nüüd teete sellega?" küsib siis. "Mida?" küsib papi vastu. "MIS TE TEETE NÜÜD?" kordab noormees valjema häälega, sest ilmselt papi ei kuule hästi. "Mida?" küsib vanahärra. "Te ju helistate praegu minu telefonile," ütleb noormees endiselt valjuhäälselt ja tõstab laualt üles oma töötelefoni. Papi näpib oma telefoni nuppe edasi. "Misasja?" küsib ta. "Te helistate sellele telefonile, mis siin minu laua peal on", kordab teenindaja, "ärge helistage, me ei hakka ju omavahel praegu telefonides suhtlema, me räägime ju praegu teineteisega silmast silma. Te istute ju siin, minu laua ääres. Ärge helistage." "Mida, mida?" küsib papi. Noor teenindaja vaatab vanamehe telefoni ja võtab selle enda kätte. Saan aru, et papi tahab proovida, kas tema telefon töötab, aga võin ka eksida. Saan aru, et ta hirmsasti tahab valida kellegi numbrit, et telefoni korrasolekut kontrollida. "Kellele ta helistada tahate?" küsib teenindaja kannatlikult. "Mida?" küsib vanamees. "KELLELE TE HELISTADA TAHATE?" kordab noormees valjemini. "Aa, "vastab vanahärra", ma helistaks jah..." Vaikus. Noormees vaatab järjekorda, mis on papi taha tekkinud. Märkan, et ta kõigutab laua all kiiresti jalga. Säilitab professionaalsuse, nägu kivineb iga hetkega tsipakese rohkem. "Ma ei näe, kus see number siin on", arutleb papi ja püüab telefoni pealt numbreid otsida. "Andke, ma vaatan", pakub teenindaja ja võtab telefoni enda kätte. Vahepealne läheb mul kaduma, sest korraks köidab mu tähelepanu minu ees seisev mees oma probleemiga. Kui pilgu tõstan, on telefon papi käes tagasi, teenindaja ette lauale on tekkinud väike paberilipik, kust ta nüüd valjul häälel ja aeglaselt numbreid dikteerib. "Viis", ütleb ta algatuseks. Papi vaatab telefoni. Mõlemad vaikivad. Papi tonksab näpuga ekraanile. "Kolm", ütleb teenindaja. Vanamees vahib abitult telefoni. Vaikivad pikalt, siis küünitab teenindaja papi telefoni vaatama ja ütleb: "Kolm on üleval paremal." Ta tõmbab õhu põskedesse ja hingab siis puhinal välja. "Kus, kus?" küsib papi ja vahib ekraani. "ÜLEVAL PAREMAL POOL", vastab müüja kõvemini. "Aa", vastab vanamees ja vajutab nuppu. Siis jõllitab telefoni. Ikka jõllitab. Ja ikka veel... Aeg läheb. Noor teenindaja viskab pilgu taas lakke ja ohkab sügavalt. Langetab pilgu ees olevale paberile ja juhendab:"Üheksa on all, trellide kohal kohe". "Trellide?" küsib papi imestunult. Noormees torkab näpu tema ekraanile: "Siin". "Ahah," ütleb vanapapi. "Mida teile?" kuulen äkki enda ees naisteenindaja rõõmsat häält ja mul kulub pisut aega taipamaks, et ta räägib minuga. Hakkan oma asja ajama, mistõttu läheb mul kõrvalletis toimuv kaduma. Kui minu teenindaja hakkab lepingut tegema, saan jälle mahti teise leti juures toimuvat jälgida. Seal on vahepeal toimunud arenguid. Telefon on nüüd teenindaja käes. "Seda helinat jah oleks vaja kõvemaks saada," selgitab papi. Noormees lisab häälele vunki juurde, kogu ruum rõkatab ja küsib, kas nii sobib. "See on nagu ikka liiga vaikne," vastab papi murelikult. Noormees klõpsib uuesti nuppu, helin ulatub nüüd büroost kaugele välja, sest ukse taga toidupoe kassas seisvad kliendid pööravad pead ja uurivad asja."Kõvemaks enam ei lähe," nendib teenindaja ja ulatab telefoni härrale. "Mida?" küsib härra "KÕVEMAKS ENAM PANNA EI SAA", kordab teenindaja valjul häälel. "Ah soo, et ei saagi kõvemaks", on papi pettunud. Teisel pool büroo uksi, kaupluse kassajärjekorras olevad inimesed vaatavad. Noormees ei ütle enam midagi, ainult raputab oma sõnade kinnituseks pead. Papi tõuseb toolilt ja hakkab end minekule sättima. Minu teenindaja on lepingu valmis saanud ja ulatab selle mulle allakirjutamiseks. Teen seda ja ütlen: "Kui ma nii vanaks saan, siis luban, et viskan oma telefoni minema." Teenindaja naeratab. Minu teenindaja siis, mitte see kõrvalletis olev noormees. Tema ei naerata. Ta näib rusutud olevat, väsinud, kuigi on alles hommik ja büroo on alles hiljuti uksed avanud. Ta sirutab selga, ohkab veel korra ja palub järgmisel kliendil edasi astuda. Ja järjekorras ootav vana mees alustab oma murega... Ma mõtlen seda tõsiselt, sõbrad. Kui ma olen nii vana, et ma enam ei tea, mida oma telefoniga peale hakata, kuidas sellega helistada saab, kuidas seda laadima panna, kuidas kõnedele vastata, kuidas häält juurde keerata või hääletu peale panna, siis MA VISKAN SELLE MINEMA. Aga kui ma mingil põhjusel peaksin seda mitte tegema, siis palun, võtke see minult kasvõi käsi selja taha väänates ära... Ausalt ka. Aga loodetavasti on selleks ajaks vanuritele tehtud niisugune vidin, et laua peal on suur punane nupp, kuhu vajutades saad rääkida oma lähedasega. Ja muud polegi vaja teha.

Kui on vaikus

ja tuult ei ole. Ikka see tunne. Imesid ei sünni ja vähe sellest, üldse ei sünni ei keegi ega miski. Kõik minus seisab paigal. Aga paigalseis ei ole hea. Kui inimene seisab kogu aeg paigal, siis mida ta näeb või teab? Seisad ja lased elul endast lihtsalt läbi voolata, suutmata sellest midagi haarata. Nagu oleks üüratu auk minu sees, kustkaudu kõik vägevad jõed ja elumered läbi kihutavad. Sest ega elu ei seisa, tema ikka tormleb. Aga lihtsalt ilma sinuta. Tunne on nagu oleks ussist nõelatud, selline tardumine ja ebakindlus, kas üldse enam tuleb midagi või jäängi paigale seisma, suvi ja tuuled teevad minust lõpuks muumia, kiskjad veavad viimased riismed poegadele mängimiseks. Selline mõte siis täna. Aga homme võib alati olla hullem.

Elutarkuse tõetera

Sa pead kasvatama lihasmassi sest tüdrukutele meeldivad musklitega mehed kuigi mõnele tüdrukule meeldivad luidrad luuletajad ka

Sigailus on see kevad ikka

Jumal, kui ilus kõik on! Ma jumaldan neid päikselisi hommikuid, päike toob sinus välja su parema poole, selle, kus ei ole varju, paneb sind südamega nägema ja teeb vaevutalutavalt haiget. Kevad teeb alati minusugustele haiget. Vahel sa igatsed, et see juba läbi saaks ja kui see on läbi, igatsed seda tagasi. Toomingad õitsevad juba mitmendat päeva, varsti lasevad soojal kevadtuulel valged õiehelbed minema kanda, et sirelid saaksid särada. Tammede pruunikad lehebeebid alles koguvad jõudu ja teevad oma esimesi hingetõmbeid. Saared, millel lehti veel ei paista, on ometi ärganud elule ja sa tajud, et kusagil puu sees sünnib midagi imelist. Mets on erinevais õrnades rohevärvides ja maantee ääres looklevad tuhanded nii erkkollased võilillepäiksed, et panevad silmi kissitama. Ööbik laksab oma terava keelega otse südamesse. Ja kõik prantsuse paremad parfüümid tunduvad lahjad ja magedad nende lõhnade ees, mida õhk lennutab. Kõik ongi täpselt nii ilus, kui paistab. Loll on see, kes ei näe ja ma ei mõtle siin neid, kes näevad silmadega. Kevad on vist ainus aeg, kui võrdselt silmadega saab näha ka nina ja kõrvadega, iga ihurakuga, iga meelega, mis meile antud on. Ainult sõnadest ei jagu, otsi palju tahad, ikka on need kuidagi küündimatult nurgelised ja argised.

Surmast ei saa üle ega ümber

Kuidas saada üle surmahirmust? Mitte et ma alalõpmata surmale mõtleks, aga eks vahel ju ikka. Mu isa suri viiekümneselt ja olles ise kohe-kohe viiskümmend saamas, paneb see paratamatult mõtlema. Aga vaata mina ju mõtlen süvitsi. Mitte nii, et surm on miski ebamäärane ja kauge asi, mis mind veel väga sügavalt ei puuduta. Kui mina surmale mõtlen, siis lasen ma selle mõtte igasse rakku ja see tekitab hirmu. Aa, selline küsimus, kas elu on mis ja surm on kes? Või on vastupidi? Praegu hakkas mind huvitama surma definitsioon. Kas see on seisund? Või olukord? Või on surm emotsioon? No igatahes üks segane värk. Aga seda tean liigagi hästi, et kui ta kohal on, siis ta on. Ja väga reaalne. Nii, vikipeedia ütleb: "Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks. Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna talitleda. Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma)." Seega on väga huvitav teada, et surm on hoopis sündmus. Ja kas ei kõla hästi see "surma lävel"? Nii ilus ju. See kõlab nagu "uus algus". Kõik ongi tegelikult väga hästi, surra tuleb ja ma arvan, et kui oled pika elu ära elanud, siis väsid sellest ja hakkadki igatsema seda rahu ja vaikust, mida eeldatavasti surm meile pakub. Mõtlen oma vanainimestele, nad olid vanad ja väsinud, kogu aeg ikka ootasid surma ja seda mitte niisama sõnakõlksuks, vaid ikka kohe päriselt. Tundsid, et vot nüüd on aeg minna, nad olid valmis selleks. Tean ainult ühte vanainimest (minu vanaema muidugi, no miks ma ei imesta! ) kes oleks tahtnud elada igavesti. Aga ei lastud. Tema ütles alati kangekaelselt, et tema küll surra ei taha, samal ajal, kui minu ülejäänud vanakesed kenasti käed põlvedel voodiveerel istusid ja vagusi surma ootasid. Tema kohe pidi mässama kõige, isegi surma vastu. No tolku polnud sellest midagi, ikka suri ära. No oli, kuidas oli, aga tänaseks on neid mulle kalleid inimesi juba hordide kaupa surnud. Vahel vaatan vanu pilte ja surnuid on neil vist rohkem kui elusaid. Muidugi on nad kõik mulle elus midagi õpetanud, ma ei tea kedagi, kes ei oleks, ja paljust saan ma alles nüüd, viiekümnesena aru. Aga kui ma suremisele mõtlen, süvitsi nagu mulle kombeks, siis hiilib hirm ligi. Surma ei tohi karta, olen sellega vägagi nõus, aga kuidas seda mitte teha, selles on küsimus. Sest mul on tohutu elujanu (Ikkagi vanaemasse, kes elas üheksakümne aastaseks, aga ei olnud veel surmaks valmis). Ja kui on janu, tuleb juua. Kui janu täis, tuleb minna. Äkki on nii, et kui elu tundub ikka veel huvitav, siis ei raatsi lahti lasta. Surmal on nii palju erinevaid variatsioone, et see omakorda lisab hirmu. Kui oleks ainult paar tükki (näiteks esimene: sured une pealt ja teine: sured jalapealt), siis oleks lihtsam. Aga sa ei tea, kus ja millal ning millisel kujul ta sind tabab. Kas lämmatab su keset rahvarohket tänavat ära, võõrad jõllitamas sinu viimaseid püüdlusi elus püsida või sõidab autoga sust üle...Oh, juba hakkas õudne! Need pildid muutuvad ju minu peas nii reaalseks. Aga mida rohkem sa mingit teemat nämmutad, seda selgemaks see sulle saab, äkki on surmaga siis ka nii, et mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem hirmutav see SÜNDMUS on. Ikkagi on veider, et surm on sündmus. Ja et me ei saa seda sündmust ignoreerida. Ega valida, mismoodi. Liiga palju lahtisi otsi, mu sõbrad. Kirjutasin tänavusele Betti Alveri loomingukonkursile loo surmast. See on lugu ammu surnutest ja värsketest surijatest, surma ootamisest. Ja mitte ainult inimese surmast, vaid ka majade ja külade suremisest. Sest surma mõistet ju saab laiendada nii paljudele erinevatele asjadele. Surnuaedades meeldib mulle käia, nad on ilusad, mulle meeldib jalutada ja lugeda inimeste nimesid. Surnuaedu ma ei karda, kuigi tean inimesi, keda mingi väega surnuaeda ei aja. Minu isa oli selline. Ta kartis surnuaedu ja surma. Tajus ehk, et endalgi tuleb vara minna ja hoidis alateadlikult eemale? Ma ei tea, võiks arvata, et pool hirmu on mul seega ületatud. Surm kui mõiste, paratamatus mind ei hirmuta. Mind hirmutab isiklik suhe surmaga. No mitte ei tahaks end selle tüübiga siduda, aga kahjuks saab temast lõpuks meie kõigi kaaslane ja saatja. Ühel päeval, loodetavasti väga kaugel tulevikus, tuleb ta ikka su juurde, võtab kaenla alt kinni ja talutab su minema. Taha siis või mitte.

Läksin linna kevadet nautima

Mõtlesin, et esimene suur soe, käin ka tiiru suvises linnas, naudin väikest jalutuskäiku lõunapausile ja tagasi. Ja kohe oli selge, et soe ilm meelitab välja lisaks kenadele naistele-meestele ka kõik punasilmsed ja uberikes pesitsevad ururotid, sellised kesise väljanägemisega ja kergelt taaruvad. Silma jäi, et meesrotid näevad kuidagi kabedamad välja kui nende naissoost liigikaaslased. Minu ees tänaval talutas üks isane oma emast. Emane loom oli omadega üsna otsakorral, tegi iga kümne sammu järel puhkepeatuse ja hingeldas hirmsasti, nägu higist leemendamas. Isane pidi tal kogu aeg käest kinni hoidma, et ta ümber ei kukuks, aga õnneks elupäästev pood juba paistis. Välja oli ilmunud ka suures koguses titemammasid. Kuidas see iive ometi ei tõuse, aru ei saa. Juhtusin ühele mammade pundile sappa tilbendama ja võin kinnitada, et ei olnud tühjad kärud, täitsa ilusad roosad ja rõõsad tited olid sees! Ja oi kui vänge suuvärk neil emadel on! Seelikud ei ulatunud puusadeni, ripsmed volksasid pealae peale kokku ning uhkusega lahmiti valjuhäälselt ette kõik p ja t tähega algavad sõnad, lisaks v ja m tähega sõnadele. Aga noh, tegelikult täitsa arusaadav, nende põhhide ja tõhhidega neid lapsi ju tehaksegi... Äkki see nende sõnum oligi, et meiesugused ühe-ja kahelapselised ikka teaks, kuidas ja mis vahenditega iivet tõsta. Aga vot ei jõudnud see sõnum minuni, riivas hoopis kõrva, pean mainima, isegi minul, kes ma oma vanaemalt korraliku pagasi keelekasutuse erinevaist vormidest kaasa olen saanud. Ega muud polegi, lihtsalt üks väike kirjatükk sõnumiga, ee..et...

Ausad ullikesed

Mulle hirmsasti meeldivad sellised ausad ullikesed. Noh, sellised, kes küsimusele, palju sa palka saad, avaldavad mõtlemata oma kidura palganumbri.( Mõtlesin siia lisada, et kidura või kolossaalse, aga hakkasin kahtlema, kas kolossaalse palga saajate seas ongi neid ausaid ullikesi. Vist ei sobi need kaks mõistet kuidagi kokku... Kes ikka priskelt pappi teenib, ei see enam aus ega ull ole.. .). Siit läheb mu mõte uitama ja mõtlen, et raha ümber veeretatakse alati mingit segast juttu, rahanumbritele püütakse luua mingit salapärast aurat, rahast üldisemalt rääkides ollakse suureline ja aetakse oksad uhkelt laiali, aga niipea, kui teema läheb isiklikule rahale, hakatakse kokutama, lüüakse silmad maha või siis vastupidi vaadatakse muiates kaugusesse ja keerutatakse. No pole see raha seda tsirkusetegemist väärt. Salapära võiks jääda ikka märksa vähem materiaalsete väärtuste saatjaks. Aga see selleks. Et need ausad ullikesed... Eks ma vist ise kuulu ka nende sekka, miks nad muidu mulle nii sümpaatsed on. Kui nad on armunud, hõistavad nad sellest kohe, mitte ei hõlju salapärase näoga ringi, eirates kõiki küsivaid pilke. Nad räägivad meelsasti oma korrastamata kodust, milles remont juba viimased kümme aastat pooleli. Kolmandat hommikut järjest samades riietes tööle tulles ei karda nad kurta, et pole viitsinud pesu pikemat aega masinasse panna ja alkoholist rääkides ei kirtsuta vastikusest nina ega püüa väita, et ei joo, vaid naeratavad ja meenutavad heldinult viimast raju pidu veel rajuma pohmelliga. Nad kolistavad suurima heameelega mööda retrobeste ja kõrtse ega püüa väita, et käivad ainult Estonias balletti vaatamas. Nad ei häbene tunnistada, kui neil raha otsa on saanud ega püüa jätta endast muljet kui headest majandajatest vaid tunnistavad naerdes, kui kogu palk tervelt kaks nädalat enne järgmist palgapäeva on ootamatult kusagile haihtunud, jättes sealjuures tähelepanuta teiste etteheitest tiined näod. Oma viimase raha eest võivad nad vabalt osta sulle võileiva, kui oled „oma rahakoti täna koju unustanud“. Nad räägivad meelsasti oma meestest, kellega on maganud ja neid mehi võib olla üsna palju või veelgi enam ja nad ei karda ikkagi hüpata pea ees uude suhtesse, kuigi eelmised kolmkümmend kaheksa on läinud suurel kiirusel otse p...e. Nad ei varja oma logelevat elustiili ja kiidavad viimaseid nii mõnelegi kahtlase väärtusega kergeid naistekaid, mida lugedes läks meelest perele süüa teha või lapsele kooli vastu minna. Nad ei suru maha negatiivseid emotsioone, kui nad on vihased, siis nad vannuvad ja nende sõnakasutus on pehmelt öeldes mahlakas, kui nad on rõõmsad, siis tulebki see rõõm ees ja nemad ise ei jõua sellele kuidagi järgi. Aga vot kui nad on kurvad, niimoodi sügavalt ja tõsiselt kurvad, siis seda nad püüavad küll varjata. Sest vahel ei tea nad isegi, mis selle kurbust põhjustas. Kas see on ausus või rumalus, on nad vabad hinged või lapsemeelsed takerdujad, selle jätan teiste vastata...

Ma magasin oma parima sõbraga

Murran juba tükk aega pead selle üle, kuidas aidata sõpru, kellel on sõbrad, kellega nad magavad ja keda nad ikka kobamisi õiget sõna otsides nimetavad lõpuks sõpradeks. No mina ei tea, mul on ka sõpru, aga ma ei maga nendega (kuna nad on naisterahvad?) ja üldse ma mõtlen, et ega tegelikult vist polegi selleks sobivat sõna, noh, et kui naine leiab endale algul sõbra ja siis see muutub millekski enamaks, füüsiliseks, siis kuidas seda sõpra edaspidi nimetada? Sekspartner kõlab ikka väga ühekülgselt, see ei sobi kindlasti. Pealegi sa ei kuuluta ju avalikult kõige, et saage tuttavaks, see on minu sekspartner Mati. Aga meestuttav? Kõlab nagu vanamoodsalt ja ähmaselt, sest ma usun, et enamikel naistel on sadu meestuttavaid, aga nad ei maga nendega. Siis tuleb meelde veel sõna kaaslane. Kuidagi jälle segane, nagu mingi teeline või siis hoopis selline kaaslane, kes on korraks kaasa tulnud. Elukaaslane on juba midagi püsivamat. Armastatu? Kõlab jälle liialt süvitsi läinult. Sest alati ei pruugigi ju veel seda sõpra, kellega magatakse, veel väga armastadagi. Armukesel on jälle selline pisut kibe hõng man, et kohe arvatakse, et abielumees...Mis siis veel? Minul said sõnad juba otsa. Tahaks väga neid inimesi aidata, et nad ei peaks pimeduses kobama ja õigeid sõnu leidmata neid sõpradeks kutsuma, sest mina vana kooli naisena leian, et sõpradega ei magata, aga noh, maailm on muutunud, noored näikse teisiti arvavat. Või ongi asi selles, et pole õiget sõna?

Kelle nägu on unenägu?

Oma unenägusid hakkasin kirja panema umbes kümme aastat tagasi. Mitte kõiki muidugi. Tordiga üle majakatuste lendamise unenägusid ma miskipärast ei näe ja sedasorti unenägusid ma üles ei kirjutaksi, küll aga maailma lõpuhetki ja muud seesugust põnevat näen üsna tihti. Elu jooksul on olnud ka mitmeid kordusunenägusid, mis siiski aegade jooksul vahetuvad ja asenduvad uutega. Näiteks nägin ma kolmkümmend aastat ühejutti unes oma noorpõlve armastust, kes unenäos muidugi oli ikka samasugune kahekümneaastane kena noormees, mina aga olin see, kes ma olen täna ja igas unes tabas mind vana hea armastuse- ja heldimustunne, tema aga mind nähes miskpärast ehmus ja põrkus tagasi...Ei tea küll miks, eksole. Päriselus polnud ma teda näinud kõik need kolmkümmend aastat ja hirmus unenägu kadus, kui ta endale feissbuuki konto tegi ma ma seal tema pilti nägin. Otsisin ikka veel seda kahekümneaastast iludust, kes mind kõik need pikad aastad öösiti külastanud oli, aga vastu vaatas hallipäine kiilanev minuealine mees. No mis teha, c`est la vie! Seekord oli minu kord ehmuda ja aastaid kestnud uni taandus. Täna aga tahtsin ma tegelikult rääkida ühest uuest unenäost, mis näib, et hakkab kordustuure üles võtma. Nimelt uni, milles jään töö juures magama, no selline uni on peal, et silmi lahti ei saa, vägisi ka ei saa ja nii ma magan otse raamatukogu lugemissaalis,küll välivoodiga, küll tooli peal, samal ajal süümepiinu tundes, et pole ilus niimoodi lugejate ees magada, aga jõudu ärkamiseks ka ei ole. Seda unenägu olen tänaseks näinud juba kolm korda ja iga kord, pange nüüd tähele, näen ma seda ööl vastu laupäeva. Kahel korral ärkasin hirmunult pärast meeletuid pingutusi enda jõuga unest äratamseks puhkepäeva hommikul kell seitse... Täna öösel oli unenägu taas platsis. Magasin selles oma laua taga toolil, ilmvõimatult raske uni vallutas mind nii, et mitte ühegi väega ei suutnud enam vastu panna ega ärkvel püsida. Teadsin taas, et see ei ole normaalne, aga no ei jõua, ei saa mitte midagi teha. Nii magasin lugemissaalis nagu nott, samal ajal, kui lugejad tulid ja läksid. Lõpuks virgusin selle peale, et direktor pani mulle vaikselt tekki peale...Kui silmad lahti tegin, oli lugemissaali uksele tekkinud silt "Palume vaikust, töötaja magab", saalis askeldasid lisaks hulgale lugejatele ka miskid töömehed ja kõrvalruumis oli tehtud vahepeal värske remont, ruum oli sisustatud uue mööbli ja kõikvõimalike tehnikavidinatega. Mina aga ärkasin ja mõtlesin õudusega, et huvitav, kas ma norskasin ka... Mõtlen alailma, et kohe kahju, et me analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungiga eluaegade nihke tõttu iial ei kohtu, ma usun, et minu pealt oleks tal kõvasti tööd ja peamurdmist juures olnud.

Häbe või kube, selles on küsimus

Ma ei tea, nüüd tuleb üks kole postitus, aga ma ikkagi ütlen välja, mis ma habemetest arvan. Üldiselt on nii, et selline väike kolmepäevahabe on täitsa okei. Aga viimasel ajal on meestel mood endale ikka tõsiselt jubedad habemed ette kasvatada, sellised nagu kirikupappidel, pikkade krussis karvadega. Ja küllap on asi nüüd minu rikutuses, aga kogu see krempel meenutab mulle vägisi käestlastud kubet, mis vohab keset nägu ja lajatab nii et vähe pole. Täna hommikul tuli just üks selline ülekasvanud kubemega tüüp vastu, no keerasin pea kõrvale, pisuke piinlikkusetunne sees, sest kuidas sa ikka jõllitad teise inimese sedasamust... Muidugi, kõik habemikud, kes satuvad mu postitust lugema, võivad nüüd asuda oma kubemete, vabandust, ikka habemete kaitsele, aga hoiatan ette, et ega minusugust vana karu enam ümber ei õpeta...

Jaaniööl ära lukusta ust

Mõnel inimesel ei vea kohe üldse, teisel aga veab kogu aeg ja kõiges. On olukordi, mis juhtuvad elus vaid korra. Sellepärast olen otsustanud need kirja panna. Ma ei tea, kellel selles loos vedas ja kellel mitte. Vist ei vedanud mitte kellelgi. Või vedas hoopis kõigil? Seekordne lugu juhtus hea mitu aastat tagasi. Olime minu ema juures. Ema maja asub metsa sees, väga üksildases kohas, kui mitte arvestada naabrite suvemajakest, mis jääb kohe puukuuri taha. Jaaniöö oli selja taga ja olime vastu hommikut magama läinud. Ka naabrite suvilas näis pidu olevat vaibunud ja valitses vaikus. Minu ema väikeses majas on kaks ja pool tuba ja köök. Esimeses toas, mis on läbikäidav ja köögiga koos, magasin mina oma mehega. Sahvrist on ehitatud väike magamiskamber, kuhu pääseb köögist ja seal magas ema oma laias voodis. Minu ilus ema, aga ütleme siis nii, et juba eakas ilus. Olin just unne suikunud kui kuulsin ukse kolksatust oma pea kõrval. Et rahvast oli majas veel ja peldik õues, siis oli tavaline, et aeg-ajalt keegi õue vahet seeris. Igaks juhuks tegin ühe silma lahti ja mis ma näen! Täitsa võõras kena kutt seisab voodi ees ja vaatab mulle otsa! Minu mees norskas mis hull ja igaks juhuks tegin ma teise silma ka lahti. Selle peale astus noormees kööki ja kargas ümber nurga ema magamiskambrisse. Kuid ei läinud sekunditki, kui ta äkki uuesti uksest tagasi välja tuiskas nagu ussist nõelatud. Näpistasin end, noh nii igaks juhuks, et kindel olla ajas ja ruumis kohaoleku suhtes.. Äkki jõin liiga palju, arutlesin, kui pea padjale tagasi panin. Silmad hoidsin igaks juhuks veel lahti. Siis ilmus kambrikesest minu lillelises öösärgis pisut ehmunud ema, juuksed sarvis, unesegane nägu peas ja rääkis, et magas nagu nott, kui kuulis mingit sahinat ja pead padjalt tõstes nägi üht kena sihvakat noort printsi enda voodi ees seismas. Arvanud, et tuligi tema kambrisse, küllap jättis valge hobuse trepi ette ootama... Ajas end juba istukile, kui äkki karanud see unelm ummisjalu jälle kambri uksest välja... Järgmisel päeval selgus, et vaene noormees oli pärit naabermaja seltskonnast, ei olnudki prints, oli hoopis täiesti tavaline pisut nokastanud kutt. Ei olnud tal ka valget hobust, tuli hoopis täitsa tavalise Mazdaga ja eks jaaniöö oli teinud oma töö ning noormees oli eksinud mitte ainult ukse vaid kogunisti majaga... Seekord läks nii. Aga siit mõte, et ega ei maksagi alati uksi lukustada. Vahel on ju ilus, kui jaaniööl ärkad ja voodi ees seisab unistus, lihast ja luust, küll veidi purjakil, aga jaaniööl võib ju selle andeks anda :)

Edukus eelkõige

Nagu tavaliselt, tahaks ma jälle vinguda. Kui vaadata tööpakkumisi, siis otsitakse ainult haritud aktiivseid optimistlikke kõrge pingetaluvusega avatud suhtlejaid, (kes muuseas peaksid omama autojuhi, tsiklijuhi, lennukijuhi ja jumal teab veel mis juhtide pabereid) ja nii edasi blaa-blaa-blaa inimesi, seda enamasti veel minimaalse raha eest. Tundub veider. Kui ma olen juhtumisi endassetõmbunud introvert, lisaks pessimist ja hapra närviga passiivne tüüp ehk teisisõnu täiesti normaalne ja tavaline inimene, siis pole vist lootustki... Või saavad sellised ainult ilma palgata töö peale? Juhtusin hiljuti nägema üht tööpakkumist koristaja kohale ja uskumatu, mis nõuded seal kõik kirjas ei olnud, alates autojuhilubadest kuni keelteoskuseni välja. Mis vahet seal on, mis keeles ja mis toonil ma oma tolmuharja või puhastusvahendiga räägin? Vägisi sunnitakse ikka maske ette. Terve päeva oled nagu superman või -woman ja siis koju jõudes maskid langevad ja madaldud tavaliseks inimeseks, supervõimed kaovad, avastad end seismas oma luitunud esikus, täiesti tavalise mehe või naisena, mõistad, et superinimese maski kandmisest pole sa muud kui üks hull närvihaige, lastele vilets vanem, elukaaslasele õel ja talumatu. Mis mõte on tööpakkumises loetleda neid omadusi, mida niikuinii kõigil ei ole ega saagi olla? Pealegi, iga pessimist ja kõiki neid teisi "halbu" omadusi kandev inimene suudab suurepäraselt õige maskiga kõik ära petta. Ma ka suudaks. Kui tahaks. Aga kas tahaks? Inimesena see lõhestaks mind, viiks kõigega vastuollu ja ma ei oleks vaba ja õnnelik hing. Või polegi see tänapäeva maailmas enam oluline? Oluline on NÄIDA edukas.NÄIDA jõukas. NÄIDA ideaalne. Kas ma ise kannataksin end sellisena välja? Kui seisan seal luitunud esikus, mask käes tolknemas, lapsed on tiba kriimus, mehel haigutab sokis auk ja külmik on suhteliselt lage? Riputan oma laenu eest ostetud Marc Aureli kleidi kappi kitli kõrvale ja olen õnnelik?

Lugusid minevikust: Joosep ja Marie

JOOSEP JA MARIE Mu ema elab tagasihoidlikus puumajas keset metsi, taustaks Peipsi järve rahustav kohin. Maja ehitas vanaisa 1966. aastal ja tegemist oli minu vanaema sünnikohaga. Ammusel ajal kuulus koht minu kaugetele esivanematele, kuhu kuulu järgi ehitati kaks maja, üks ühele vennale ja teine teisele. Sellel kohal on minu jaoks eriline tähendus, sest lapsena möödus seal enamik mu suvevaheaegadest. Kuni hetkeni, kui mul tekkis peika, tsikliga, ja me võtsime suuna hoopis avaramasse maailma, ei sukeldunud väikese Peipsi, vaid piiritu elumere lainetesse. Nii on tänini, et minu ema maja kõrval, nii umbes paarkümmend meetrit eemal, on kohe teine maja, selline kidur ja väga väsinud. Just sellest majast tahangi ma rääkida. Kui ma laps olin, elas selles majakeses Joosep, üks uskumatult räpane vanamees, meie kauge sugulane. Kui ta vahel meie õue peale tuli, siis tal riided ka liikusid seljas, sest nii kirpe kui jumal teab, mis satikaid ta veel täis oli. Me ei lasknud teda kunagi tuppa, muidu oleksime ise ka need elukad endale külge saanud. Laupäeval, kui meil sauna köeti, tuli ta vahel harva paluma, et me teda ka sauna lubaksime. Raputasime kõik vanaema poole vaadates ägedalt pead, aga vanaemal hakkas tast kahju ja ta lubas ikka. Pärast tuli sellest muidugi tüli, sest me ei tahtnud endale omaenda saunas täiu saada, aga vanaema viskas pärast kõvasti leili ja rookis kuuma veega sauna puhtaks ning me rahunesime maha. Joosepi elamine oli nii must, et „must” on ikka väga leebelt öeldud. Kord piilusin sõbrannaga tema köögiaknast sisse, kui ta oli kusagile ära läinud. Tal oli köögis siga, täitsa ilus loom, laua ja pliidi vahel mõnusasti end sisse seadnud, põrandat kattis poole meetri paksune seasitt. Ükskord kutsus ta mu isa enda poole, ma ei mäleta enam, mis asja pärast, ju tal mingi häda oli ja ma nuiasin end kaasa. Minu ema välipeldik ei haise pooltki nii vängelt, kui tema elutuba. Lisaks muudele jamadele ajas tal ka vana ahi sisse, kogu elamine oli tumedaks tahmanud, majas hõljus suitsu-, sita- ja roisuhais. Pisikesed mustad aknad ei lasknud enam valgust läbi, nurgas oli söögilaud, mille ääres me isaga istusime. Laual oli üks plekk-kauss, mida polnud mitte kunagi pestud, mäletan, et see oli toidujääkidest niimoodi ära kasvanud, et ainult keskel oli pisike auk, kuhu mahtunuks vaid lusikatäis. Joosep küsis, kas me süüa tahaksime ja mul läks süda pahaks. Pärast, kui koju tagasi jõudsime, kiskusime isaga oma õue peal riided seljast ja panime puuriidale tuulduma, sest kohe päris kindlasti olid need kirpe täis. Sel ajal Joosepil enam naist ei olnud. Varem oli tal naine Marie. Minu mälupilt elusast Mariest on pärit ühest suvest, kui mängisin vanaema õue peal nukkudega ja juhtusin üle aia nägema, kuidas see tol ajal suur naine oma uksest paar sammu välja astus, seeliku üles tõmbas ja püstijalu lahinal kuses. Täpselt nagu lehm. Hiljem sai ta insuldi või midagi niisugust ja jäi voodisse,kujutate te ette olla sellistes tingimustes voodihaige. Otse loomulikult lõppes see peagi vaese Marie surmaga, sest tema mädanevatesse lamatistesse olid kärbsed (ilmselt needsamas, kes meie peldikuski end hästi tundsid) munenud ja neist arenesid üsna kiirelt välja paksud kärsitud vaglad, kes hakkasid innukalt elusat Mariet nosima. Ja siis, ühel õhtul, tuli mures Joosep, mütsilotu pihku pigistatud meie poole ka kurtis pisarsilmil, et tema naisuke on surnud, aga tema ei tule toime tema pesemisega, äkki saaksime appi minna. No eks me juba aimasime, mis seisus see õnnetu seal oli, aga minu ema oli kange naine, küsis, mis ta selle eest saab, kui Marie surnukeha pesemise ette võtab. Joosep, kes muidu oli teada ihnuskoi, pakkus hädas eestiaegset kullast sõrmust. Et Marie pesemine ühele inimesele üle jõu käis, oli nõus appi minema ka ema õemees. Tehti kaupa, et kumbki saab sõrmuse. Joosep tatsas koju, et sõrmuseid näidata tuua, mäletan isegi, kui ta need räämas kaltsu sisse pakitult meile näha tõi. Ilusad sõrmused olid, mõlemad pealt kolme plaadiga, millel sümbolid usk, lootus, armastus ehk siis rist, ankur ja süda. Ühel sõrmusel oli üks plaat puudu ja ema ning tädimees tõmbasid loosi, kumb kumma saab, minu ema sai terve. Ütlen kohe ära, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ega see pole öeldud niisama suusoojaks. Mõni aasta hiljem rohis tädi peenraid, Joosepilt saadud ja kullasepa juures korda tehtud sõrmus sõrmes. Aga et sõrmust mitte rikkuda, pani ta selle põllu otsas olevale kivile. Samas ajal aga passis puu otsas harakas, meil oli alati palju harakaid, vist loomade pärast, sigade künad rokaga meelitasid neid. Aga harakad on teadagi edevad varganäod. Enne kui me arugi saime, oli sõrmus kivi pealt linnu noka vahel, läigatas veel korraks ja nii ta läinud oligi. Aga see Marie pesemine, no see oli nagu õudusfilmis. Isegi õudsem veel. Meie isaga vaatasime aia tagant, kuidas tädimees ja ema vaese Marie oma täissitutud ja -kustud vatitekiga majast välja vedasid. Viinad olid Joosepil valmis ostetud, Marie suririided kapist õue tuulduma toodud. Tädimees tõmbas Marie istuma, mäletan, kuidas sorakil hõredad juuksesalgud surnu näo ette langesid, see oli õõvastav vaatepilt, ema lõikas kääridega riideräbalad tema ihu ümbert katki. Lappidesse valati ohtralt viina ja viimne võidmine algas, otse räämas maja trepi ees umbrohus. Esimene pudel läks piinadest vabaks saanud naise vakladest kubisevatesse lamatiseaukudesse. Ja üks nüanss veel. Nimelt oli Marie surnud oma lühikeses vanas sängis, kus jalgade sirutamiseks ruumi polnud ja nii need olidki kõverasse jäänud. Tükk aega mõtlesid võidjad, mida nende põlvest painutatud jalgadega peale hakata, ei saa ju surnut põlved püsti kirstu panna. Ei jäänud neil muud üle kui õnnetu naise põlved lahti murda. Mul on siiani meeles see ragin, mis meieni kostus. Minu isa ei talunud selliseid asju, ta kartis surnuid, mis siis veel sellisest vaatepildist rääkida, ta oli näost kaame ja hakkas öökima. Mina pidasin vapralt vastu, justkui teades, et midagi nii hirmsat ma oma elus enam kunagi ei näe. Vahepeal kummutas tädimees pudelist paar tublit sõõmu, kuigi ta polnud mingi viinamees... Nii see õnnetu naine pestud saigi ja Joosep oli selle eest pisarateni tänulik. Hiljem, kui olid Marie matused, kuhu meid kõiki lahkesti kutsutud oli, seisin ma kirstu lähedal, vaatasin seda surnud naist ja tõdesin, et ta nägi täitsa kobe välja, kui ühe surnu kohta üldse nii võib öelda. Pähe olid nad pannud talle roosaka õrna gaasirätiku, mis peitis hirmsad hõredad juuksed kenasti ära, seljas oli tal vanamoodne villasest riidest kleit. Alles siis nägin ma temas inimest. Nii kahetsusväärselt hilja, siis, kui ta juba mitu päeva surnud oli. Joosep jätkas oma elu üksinda, elas seal jubedas majas veel mõned aastad, kuni sugulased ta lõpuks hooldekodusse paigutasid. Aastaid hiljem tuli ta korraks oma maja vaatama, kui seal juba uued omanikud elasid. Auto tagaistmelt astus välja soliidne halli habemega vanahärra, ülikond seljas, kaabu peas ja edeva moega jalutuskepp käes. Selgus, et Joosep, see ihnuskoi, oli tegelikult rikas mees, tal oli kulda olnud nii et tapab ja hiljem tagastati talle ohtralt maid ja metsi, mis temalt ja tema lähedastelt repressiooni käigus röövitud oli. Ta astus korraks ka meie õuele, et tervitada ja ma vaatasin teda küll ühelt, küll teiselt poolt, aga mina seda Joosepit enam ära ei tundnudki. Endisest räpasest kaltsukotist oli saanud tõeline härrasmees, kes kuuldavasti elas väga kõrge eani.

Ise oled loll...

Ise oled loll ehk kuidas ma tahtsin Jõgeva silmaarstile aega saada Ütlen kohe ära, et viimati käisin silmaarstil 10 aastat tagasi. Mu vanad head prillid on hästi vastu pannud, silmad kahjuks mitte sama hästi, mistõttu otsustasin, et oleks aeg silmaarstile minna. Lisaks sellele, et ma kaugele ei näe, ei näe ma nüüd enam ka lähedale. Ikka juhtub ju minu vanuses. Aga ma loll ei teadnud siis veel, et Jõgeva silmaarstile aja saamine on sama keeruline, kui minusugusel homme hommikul Marsile lendamine. Kõik sai alguse sellest, et kuu aega tagasi valisin silmaarsti numbri ja tahtsin saada vastuvõetule aega. Olin teadlik juba varasemast ja ka tuttavate-sõprade jutu põhjal, et järjekorrad on pikad ja täna helistades võid vabalt saada aja septembrisse. No hästi, mõtlesin, kui septembrisse, siis septembrisse. Kui olen kümme aastat vastu pidanud, küllap pean ka selle pool aastat. Vastuvõtu tädi aga teatas, et kõik ajad on täis ja uus voor registreerimiseks või kuidas iganes ta seda nimetas, algab järgmisel nädalal. Olgu, tundus veits veider süsteem, aga pole hullu mõtlesin. Helistasin järgmisel nädalal ja vastuvõtu inimene teatas, et nüüd olen küll hiljaks jäänud, järjekord on sulgunud ja pean uuel nädalal uuesti proovima. Ütleme nii, et kergelt hakkasin närvi minema. Aga ainult hästi kergelt, küsisin, mis päeval peaksin helistama, ta vastas, et kolmapäeval. Kohusetundlikult kirjutasin enda lauale järgmise kollase sildi: „Silmaarstile helistada kolmapäeval!!!” Joonisin kolmapäeva igaks juhuks alla ka. Siinkohal on paslik mainida, et ma olen üks imelik inimene. Ma nimelt käin tööl. See võib aga tähendada, et ei ole võimalust absoluutselt igal suvalisel ajal helistada. Nõme töökoht vist silmaarsti vaatenurgast? Aga olgu, see selleks. Jõudis kätte kolmapäev, hommikupoole töötasin (juhuks kui silmaarst või tema abiline peaksid seda postitust lugema - Just, ma tegin tööd. Sest vahel võib isegi Jõgeval juhtuda nii, et inimene mitte ainult ei KÄI tööl, vaid ka TEEB tööd). Ja kui mul kiire läbi sai, helistasin silmaarstile. Ja kuulsin järgmist: ma olevat liiga hilja helistanud, kuigi internetist on kirjas, et vastuvõtule saab registreeruda kella 15.00-ni. Nüüd hakkasin taipama, et hehee, kellaaeg internetis ei pruugi tähendada seda, mida mina eeldan. Aga vaadake, lollil võtab asjadest arusaamine aega. Seega püüdsin rahulikuks jääda ja küsisin, hääles siiski pisuke iroonia, mis päeval ja mis kell ma siis helistada võiksin. Igaks juhuks mainisin talle ära, et ma käin tööl ja mul ei ole pruugi olla võimalik punkt kell misiganes helistada. Helistage reedel kell üheksa null null, vastas tädi. Viskasin vihaselt sildi laualt minema ja asendasin selle uuega. Kell üheksa null null olen ma veel kodus. Seega saan kenasti helistada ja aja panna, lohutasin end. Nii, ja täna on see reede, mu sõbrad! Hommikul hakkasin kümme enne kümmet küüsi närima, kohvi jahtus, olin stardiks valmis. Aga loll inimene ka õpib vahel miskit. Seega mõtlesin, et äkki oleks tark helistada juba üks minut enne üheksat. Valisin mobiililt numbri. Aga näe, peale minu oli keegi veel nii tark, et helistas juba üks minut enne üheksat ehk liin oli kinni. Nutitelefonilt helistades on hea see, et saad kohe kinnist tooni kuuldes rohelist toruga ikooni uuesti vajutada. Esimesed viis minutit ei juhtunud midagi, ikka tuut-tuut-tuut ja uuesti, tuut-tuut-tuut ja uuesti, nii 14 korda järjest. Seitsmendal minutil sain liinile. Jess! Lappasin juba märkmikku, sisimas hirmuvärin, et mis saab siis, kui ta pakub aega 15.maile, mil mu lapsel on operatsioon ja me oleme Tartus... ( Kui just arstid sel päeval streiki ei alusta, nagu nad ähvardasid. Operatsiooni ootame 7 kuud. Lihtsalt nii vahepalaks mainin). Telefon kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus ikka veel. Lasin lõpuni kutsuda, keegi ei vastanud. Sain aru, et pean liinile saamiseks seekord kiirem olema, nii kui tuut-tuut-tuut kostab, pean suutma rohelist kordusvalimise ikooni pool sekundit kiiremini vajutada. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni. Aega oli kulunud umbes kümme minutit. No see pole midagi, mõtlesin ja aina vajutasin rohelist toru. Ja siis naeratas õnn. Näis, et sekundite murdosa mäng töötas, olin uuesti liinil. Telefon kutsus. Lappasin märkmikku, pastakas pihus stardivalmis. Aga näis et start oli tühistatud, sest telefon aina kutsus ja kutsus ja kutsus. Siinkohal mainin taas vahepõikena, et siis ma hakkasin juba värisema. Ausalt ka. Mitte kartusest saada aeg sinna, mis mulle ei sobi, vaid vihast. Jah mu sõbrad, te loete õigesti, värisesin vihast. Ma ei tea, kuidas see maa küll minusugust kannab... Lasin kutsuda lõpuni, keegi ei vastanud. Vaatasin kella, kahekümne minuti pärast pean olema tööl, inimesed ootavad mind, et kunstinäitus üles panna. Ma ei saanud hilineda. Ja jällegi, veider, veider, aga ma ei ela töökoha kõrval ees ega taga, ma elan sellest lausa kuue kilomeetri kaugusel. Ja mul olid hambad veel pesemata. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni,kinni.... Ja kui ma siis, kolmas kord pärast kahtekümmet minutit lakkamatut pumpamist liinile sain, mul emotsioone enam ei olnud. Kohe üldse ei olnud enam, mitte grammigi. Aga ütlen kohe ette ära, et pärast järgnevat tulid need pauhti! tagasi. Sain kolmandat korda liinile ja siis, täiesti ootamatult, kui ma selleks valmis ei olnud, kõlas telefonis naisterahva hääl: „ Silmaarsti kabinet kuuleb!” Esiotsa võttis kokutama, aga siis pigistasin tuimalt, häälega, milles emotsioone ei ole, te ilmselt teate sellist häält, et soovin silmaarstile aega saada ja enne, kui jõudsin viimase tähe välja öelda, vastas tema „Kahjuks on nüüd ajad juba täis”. Ja vot see ongi nüüd see koht, kus mul tulid emotsioonid tagasi, nagu paisu tagant, surnud närvid ärkasid uuesti ellu, mida ei pidavat kunagi juhtuma, aga imesid juhtub... Mu hääl tõusis, kui mainisin, et olen kakskümmend minutit lakkamatult helistanud. Ja muidugi jagus tal ülbust mulle nähvata: „Ja mina jälle olen kella üheksast alates vastanud kõnedele ja üritanud sinna vahele ka protseduure teha.” Ja siis, pange nüüd tähele, siis ütles ta: „Helistage esmaspäeval uuesti, siis avaneb uus järjekorda panemise aeg”. Hallo, vastuvõtu tädi, esmaspäeval võid sa endale ise helistada, kasvõi üheksakümmend korda järjest, sest hiljem telefoni logi vaadates selgus, et täpselt niipalju kõnesid olin mina sinna teinud. Jah, lugesite õigesti, üheksakümmend korda olin ma valinud seda lollakat numbrit. Käsi rusikasse ja häälevärinat maha surudes vastasin: „Aitäh pakkumast, aga kohe kindlasti ma ei helista teile esmaspäeval” Ja esimest korda elus kahetsesin, et mu vanemad mu nii viisakaks on kasvatanud...

Linn, mis kunagi ei ärka

Siim Pauklin on oma luulekogus "Aheldatud Jõgeva" väga tabavalt öelnud: "linn, mis kunagi ei ärka". Ja tõepoolest, nii see on. Üks magala, uniste paradiis, Ja kui ärkadki korraks, ärkad rutiini läilasse ja kleepuvasse kisselli. Ise olen mõelnud ka, et see on linn, mis kardab gaasi vajutada, linn, mis hoiab kogu aeg ühte jalga kergelt piduril, justkui kartes hoogu ja kiirust, kokkuvõttes liikumist ja arengut. Ja seni, kui üks jalg piduril, ei juhtu midagi. See linn on nagu Zapakas. Et aga üldse kuhugi jõuda, oleks vaja Porschet. Seda oleme juba näinud, kui keegi kohalik siin midagi suurt ära teha tahab. Või õigemini, me oleme näinud, et ta tahab. Midagi. Kujutame ette, et siia tuleb üks oodatud hull, no ikka täiesti peast soe entusiast, võib-olla koguni kaks. Ta istub lootusrikkalt sellesse õnnetusse Zapakasse, mille juht hoiab küll kahe käega kramplikult roolist ja annab gaasi, teeb näo, et lausa kihutab... Aga no ei liigu, mitte üldse ei liigu, sest eks teine jalg ole ju piduril. Ainult hääl on paljutõotav... Mis kasu on siis sellest hullumeelsest oodatud entusiastist? Mitte mingit. Eks lõpuks uinub temagi. Linnas, mis kunagi ei ärka ega anna gaasi...

Igavusest

Kui mul on igav, siis ma suren ja suren ja suren, sada korda, tuhat korda. Kogu aeg. Väga hull tunne.

Kodust

Naljakas, kuidas me hakkame armastama seda oma pesa ehk kodu. Isegi, kui ta ei ole täiuslik, on natuke ehk armetugi oma puudustega, näiteks talvel külm, sügisel niiske, suvel liialt kuum, pole piisavalt valgust või misiganes vead tal ka ei esine. Minu kodu ongi see väike madal maja ja lapike savist maad selle ümber. Täpselt selleks olen ma ajapikku kodu mõiste pisendanud. Ei ole enam kodu see küla ega linn, mida puude vahelt näen. Maailma, mis jääb minu kodu ukse taha, on minu jaoks kauge ja ebamugav nagu Marss, kus ellu jääb vaid skafandris...

Üks tore raamat

on Anna Gavalda "Koos, see on kõik". Esialgu kolm tõrjutud hingekest, hiljem liitub nendega ka neljas. Tõrjututest saab üks tore kamp. Lehekülg lehekülje haaval saab lugejast parem inimene. Ja kui ei saa, siis ei aita sind mitte miski. Minu maailm, mis oli enne selle raamatu lugemist üsna upakile vajunud, hakkas vähehaaval jälle tasakaalu saavutama. Ja ma luban, et mõnda aega ma ei vingu, et maailm pole muud, kui lollidest koosnev pasameri...Või kui ongi, siis las olla. Julgen soovitada.

Kas veel midagi tänasesse päeva?

Või aitab sellest?

Mul on retsept

kuidas pikalt vindunud stressist kiirelt depressiooni langeda. Esiteks, saa oma lähedaselt masendav uudis, siis rüüpa selle seedimiseks viskit sutsu enam, kui tervislik oleks ja loe poole ööni sinna otsa raamatut "Kui hingusest saab õhk", mille on kirjutanud 36-aastane arst, kes sureb kopsuvähki ning kes kirjeldab kogu suremise protsessi pisemategi detailideni. Ja hommikul ärgates saad selgelt aru, et oled suure sammu astunud. Depressiooni.

Vaikus kestab

Kui kaua veel? Tardumus. Nagu halvatud olek, nii tühi ja mõttetu, et isegi valus ei ole. Tuleks kevad juba, hakkas vähemalt valuski...

Film "November"

Inimesed, minge kinno! See on tegelikult väga nunnu film eestlaste olemusest, ajaloost ja tapvast armastusest. On meile armsad rusuvalt madal hall taevas ja lagi, lehmad elutoas, eemaletõukavalt koledad inimesed, muide- meie endi keskelt.. Õuna Endli kõnepruuk jättis muidugi soovida, aga selle korvas lumememmest krati hingehelgus ja sõnaosavus. Ja ma loodan väga, et need hirmsate nägudega tegelased jäävad igaveseks sinna filmi sisse, et nad ei naase tänavatele, poodidesse ega tule raamatukokku. Muidu ma sureks vist hirmu kätte ära.

Juhhuu, vaba päev! Vaba? Päev?

Täna sain aru, milliseks robotiks meid töölkäimise rutiin muudab. Juba hommikul mõtlesin, et õhtul helistab ema ja teades, et mul on täna vaba päev, küsib esimese asjana: "Noh, mis sa siis ka tegid täna?" Ja kohe hommikul lubasin endale, et vastan ausalt: "Puhkasin, lugesin ja ei teinud mitte midagi". Et loengi lihtsalt raamatut ja naudin omaette olemist. Omaenda vaba aega, kauaoodatud vaba päeva...Üksiolemist, ilma, et peaksin kellegagi suhtlema, mõnusat üksiolekut kuni õhtuni, kuniks pere koju jõuab. Hommik kulgeski suhteliselt valutult. Tegin kohvi, nautisin teadmist, et mul on aega seda juua, panin kirja mõne olulise mõtte, mida võib ehk kunagi vaja minna, eirasin püüdlikult toanurkadest ründavaid tolmurulle ja esikusse pudenenud puuprahti, asjaolu, et puukorv on tühi ja voodi tegemata, et nõud olid jäänud pesemata ja... Oi, linnumaja oli tühjaks söödud! Seda ma ei saanud eirata, niisiis läksin õue ja panin seemneid. Ja plaanisin raamatuga diivanile maanduda, kuid just siis märkasin kahte etteheitvat silmapaari, mis tühjade kausside kõrval mind põrnitsesid. Kassid, näljased nagu linnudki, täitmatud elukad, nende pärast ma olengi vaene nagu tundmatu poeet. Niisiis täitsin ka kasside kausid. Rahutus polnud jõudnud veel tekkida. Poes käisin juba hommikul vara ära, ostsin hunniku superhäid apelsine ja ohtralt kaasitoitu ja tsipake inimeste toitu ka. Aega on, aega on küllaga. Diivan ja raamat sobivad nii hästi kokku. No ja muidugi mina ka seal vahel pole paha, sobitun diivanile nagu valatult. Kõik sujuski plaanipäraselt. Lugesin lõpuni poolelioleva raamatu. Vahepõikena mainin, et siiski-siiski, käisin kaks korda ka facebookis, sirvisin läbi uudisteportaalid ja pistsin pintslisse kaks apelsini. Võtsin kätte järgmise raamatu. Tundub põnev. Alustasin. Ja siis tegin saatusliku vea. Vaatasin nimelt kella. Pool kaks. Rahutus tõstis kohe oma lohepea. Nii-nii, juba pool kaks. Olin liiga kauaks puhkama jäänud...Pidin ju Knutile õlivärvide lahustit ostma...Ja kuradi tolmurullid...miks nad mind niimoodi passivad...Ah jaa, apteek ju ka veel...Ja pesukorvist, mis pilgeni täis, lehvitas enne nukker tekikott... Vaene tekikott, ta ei taha enam must olla... Oi kurja, tegelikult oleks pidanud ka linna ahju kütma minema... No ja ongi kogu lugu. Nii ma siis "nautisin" seda kauaoodatud vaba päeva, ärevus ja rahutus, kui nad juhtumisi pole üks ja sama, mõlemad kuklasse klammerdunud ja silme ees ikka ja jälle see nukker tekikott, kes ei taha enam must olla. Nõme, ikka jube nõme olen, manitsen ennast, eirates kasvavat rahutust ja lisandunud süütunnet, mida pesukorvist kiikav tekikott tekitas. Vaatan igatsevalt raamatu poole, mida olin just alustanud. Tundub huvitav lugemine olevat. Ära ole nõme, ütlen endale, loe ja naudi, lollpea. Ja siis läheb uks lahti ja saabub esimene pereliige, teatades rahuolevalt, et tema tööpäev on tänaseks läbi. Selge. Enam pole midagi päästa. Lähen võtan tolmuimeja.

Üks päev päikest, ainult üks päev

Üks päev päikest. Üle hirmpika aja. Üle masenduse musta oru. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi päike! Ja ma näen, mu silm seletab, et sellest mustast orust on väljapääs. Ja kurat võtaks, just sel päeval olen ma tööl. See oodatud elupäästja on kusagil selja taga, akna taga. Näen tööd tehes tema peegeldust vastasaknast. Ja kui ma siit naasen, ei oska ma mitte midagi selle allesjäänud päeva ja madala päikesega peale hakata. See on nii kohutav, et vägisi kisub mõte sellele, et päikese võibki vabalt asendada veiniga. Aina vähem imestan, miks eestlane pudelisse vahib...