Üks päev päikest, ainult üks päev

Üks päev päikest. Üle hirmpika aja. Üle masenduse musta oru. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi päike! Ja ma näen, mu silm seletab, et sellest mustast orust on väljapääs. Ja kurat võtaks, just sel päeval olen ma tööl. See oodatud elupäästja on kusagil selja taga, akna taga. Näen tööd tehes tema peegeldust vastasaknast. Ja kui ma siit naasen, ei oska ma mitte midagi selle allesjäänud päeva ja madala päikesega peale hakata. See on nii kohutav, et vägisi kisub mõte sellele, et päikese võibki vabalt asendada veiniga. Aina vähem imestan, miks eestlane pudelisse vahib...