Lapsele on vaja armastust

On juba lõputult räägitud Viljandis toimunud niinimetatud koolitulistamisest, nii palju, et läheb juba paljuks. Liiga palju pole kunagi hea, nii nagu ka liiga vähe. Hea on parasjagu, kui kõike siin ilmas on parasjagu.
Ma aina mõtlen sellele poisile, kõigest 15-aastasele, kes niisuguse koletu teo ette võttis. Ja isegi, kui see näib kellelegi kummaline, tunnen ma sellele õnnetule lapsele siiralt ja südamest kaasa. Õpetajale loomulikult, seda niikuinii, sest tema oli tõesti vaid süütu ohver. Aga mille ohver?
Seda lugu poleks pidanud mitte kunagi juhtuma. Aga juhtus. Miks? Seda küsimust korda ja kordan oma peas lõputult, kuid vastuseid ei ole. Veel ei ole. Aga ma väga loodan, et need vastused tasapisi tulevad.
Mitte ükski laps ei sünni mõrtsukana. Isegi need, keda siia maailma ei oodata, ammugi siis need, kes on oodatud ja armastatud. Kallis laps, kas sa oled armastatud? Me kõik oleme kellegi lapsed ja me kõik oleme endale elus vähemalt ühe korra selle küsimuse esitanud. Kindlasti ka õnnetu Vahur. Me ei tea, millise vastuse ta oma küsimusele sai...
Mitte eluilmaski ei usu ma, et laps, keda kasvatatakse armastuses, vihkab inimesi sedavõrd, et on võimeline tapma.
Selles võrrandis on viga sees. Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Ja iga lapse eest vastutavad tema vanemad. Vanematena ei saa me teha kõiki asju õigesti, kasvatada oma lapsi alati õigesti, sest me ise oleme ebatäiuslikud, ei pruugi isegi alati teada, mis on õige, mis vale. Aga me saame oma lapsi armastada ja armastus annab meile õiged suunad kätte - mida ja kuidas teha, et meie lapsed oleksid õnnelikud ning armastaksid seeläbi iseennast ja teisi.
Kes aitab nüüd seda last? Teda vihatakse teo eest, mis ongi vihkamist väärt. Aga ma tahangi südamele panna - vihake tegu, mitte inimest!

Ma suudan mõista, mingilgi moel, alkohoolikut, kes teise endasuguse viimase tilga viina pärast maha lööb. Ma suudan mõista inimest, kes tapab oma ebastabiilse tervisliku seisundi tõttu. Ma suudan veel kuidagi, napilt, mõista, kui tapetakse haiglasliku armukadeduse pärast või aastatepikkuse terrori pärast. Kuid ma ei hakka mitte iial mõistma, et tapetakse lihtsalt niisama. Sellist asja ei ole olemas. Eriti, kui seda teeb üks laps. Sellepärast, et õpetaja ei meeldinud. No kuulge! Polnud ju silmaga nähtavat konflikti, mida teised oleksid märganud. Konflikt oli mujal, palju sügavamal.
Millal me ometi hakkame aru saama, et tegeldes tuhande asjaga elame me kogu aeg võlgu? Meil pole aega selleks või teiseks, me aina keerleme kusagil rattas, kuulume ühingutesse, volikogudesse, ringidesse ja jumal teab veel kuhu. Meil ei ole aega armastamiseks, märkamiseks, suunamiseks. Kuidas meie lapsed siis peavad elama ja kasvama hoolijateks? Kogu aeg aina kuulen lauset "aega ei ole, aega ei ole..." Ma ei suuda võtta tõsiselt mitte ühtegi inimest, kes seda väidab. Aeg pole mingi asi, mille topid kotti ja võtad endaga kaasa, et kui sellest puudu tuleb, on hea kotist võtta. Seesama aeg ongi meie elu, meie endi olemine. Kui keegi väidab, et tal pole aega, julgen mina väita, et tal pole elu.
Ilmselgelt oli tegu selle poisi appikarjega. Kahjuks liiga vali ja vales suunas saadetud. Ju tema ei osanud omi muresid teisiti lahendada. Ja see ei olnud lahendus, vastupidi, see rikkus paljude elud. Miks? Mis oli tema elus nii valesti, et see nii traagiliselt lõppes?  Palun pidevalt, et see põhjus selguks, et need tumedad tagamaad saaksid valgustatud, et sellele oleks ometi mingi loogiline seletus. Muidu ma lihtsalt jäängi selle südamevalu pärast piinlema. Südamevalu lapse pärast, keda ilmselgelt ei armastatud piisavalt.
Mõistke mind hukka väljaöeldu pärast, kui see tundub vale või ebaõiglane kellegi suhtes, kuid mina ei saanud teisiti. Selle lapse kole tegu olgu meile kõigile äratuseks! Kas tõesti oli seda vaja, et inimesed ometi hakkaksid mõistma?
Lihtsalt, nii puudutab...

Ummisjalu uutesse

Ma vaatan ja imestan aina, kuidas inimesed kõikide uute vooludega ummisjalu kaasa tormavad, uued suunad, uued standardid, uued harjumused, uued vaated, uued mõtteviisid, uued...me oleme nii tolerantsed, et meile meeldib kõik, eksole!

Ma vaatan neid iga uue sabas tormlejaid ja mõtlen südamevaluga, et nad hoiavad ukse iseendasse pärani lahti. Iga uus võib sealt vabalt sisse marssida, ringi tuuseldada ja eneseteadmata totaalse kaose tekitada, mille tagajärgi alles aastaid hiljem ehk mõistame.

Mulle niisugune lahtiste uste elu hästi ei sobi, meeldigu see siis teistele või mitte. Uued toitumisharjumused, uued mõtteviisid, uued kehatreeningud, uued meditatsioonid, uued sõnastused, uued mõisted, uued kooselud, uued suhtumised, uued traditsioonid.

Mina olen mina ise. Ja minu uksele peab enne koputama, kui sisse astutakse. Ja siis ma küsin, kes on. Iga külaline ei ole oodatud. Minust ei jalutata niisama läbi, suvaliselt. Mina valin.

Aga teie, mu kallid, palun väga – sööge muru, kaisutage kasvõi tervet metsatäit puid, kallistage lakkamatult üksteist, teineteist ja mõndateist, ravige haavu kanasitaga ja painutage end selle maailma ees kasvõi kringliks, ja muidugi aina imestage ja naeratage, naeratage, naeratage... Aga südamega palun, mitte võltsilt. Proovige, kas te seda üldse enam oskategi, oma lahtiste ustega eludes.