Linn, mis kunagi ei ärka

Siim Pauklin on oma luulekogus "Aheldatud Jõgeva" väga tabavalt öelnud: "linn, mis kunagi ei ärka". Ja tõepoolest, nii see on. Üks magala, uniste paradiis, Ja kui ärkadki korraks, ärkad rutiini läilasse ja kleepuvasse kisselli. Ise olen mõelnud ka, et see on linn, mis kardab gaasi vajutada, linn, mis hoiab kogu aeg ühte jalga kergelt piduril, justkui kartes hoogu ja kiirust, kokkuvõttes liikumist ja arengut. Ja seni, kui üks jalg piduril, ei juhtu midagi. See linn on nagu Zapakas. Et aga üldse kuhugi jõuda, oleks vaja Porschet. Seda oleme juba näinud, kui keegi kohalik siin midagi suurt ära teha tahab. Või õigemini, me oleme näinud, et ta tahab. Midagi. Kujutame ette, et siia tuleb üks oodatud hull, no ikka täiesti peast soe entusiast, võib-olla koguni kaks. Ta istub lootusrikkalt sellesse õnnetusse Zapakasse, mille juht hoiab küll kahe käega kramplikult roolist ja annab gaasi, teeb näo, et lausa kihutab... Aga no ei liigu, mitte üldse ei liigu, sest eks teine jalg ole ju piduril. Ainult hääl on paljutõotav... Mis kasu on siis sellest hullumeelsest oodatud entusiastist? Mitte mingit. Eks lõpuks uinub temagi. Linnas, mis kunagi ei ärka ega anna gaasi...