Lugusid minevikust: Joosep ja Marie

JOOSEP JA MARIE Mu ema elab tagasihoidlikus puumajas keset metsi, taustaks Peipsi järve rahustav kohin. Maja ehitas vanaisa 1966. aastal ja tegemist oli minu vanaema sünnikohaga. Ammusel ajal kuulus koht minu kaugetele esivanematele, kuhu kuulu järgi ehitati kaks maja, üks ühele vennale ja teine teisele. Sellel kohal on minu jaoks eriline tähendus, sest lapsena möödus seal enamik mu suvevaheaegadest. Kuni hetkeni, kui mul tekkis peika, tsikliga, ja me võtsime suuna hoopis avaramasse maailma, ei sukeldunud väikese Peipsi, vaid piiritu elumere lainetesse. Nii on tänini, et minu ema maja kõrval, nii umbes paarkümmend meetrit eemal, on kohe teine maja, selline kidur ja väga väsinud. Just sellest majast tahangi ma rääkida. Kui ma laps olin, elas selles majakeses Joosep, üks uskumatult räpane vanamees, meie kauge sugulane. Kui ta vahel meie õue peale tuli, siis tal riided ka liikusid seljas, sest nii kirpe kui jumal teab, mis satikaid ta veel täis oli. Me ei lasknud teda kunagi tuppa, muidu oleksime ise ka need elukad endale külge saanud. Laupäeval, kui meil sauna köeti, tuli ta vahel harva paluma, et me teda ka sauna lubaksime. Raputasime kõik vanaema poole vaadates ägedalt pead, aga vanaemal hakkas tast kahju ja ta lubas ikka. Pärast tuli sellest muidugi tüli, sest me ei tahtnud endale omaenda saunas täiu saada, aga vanaema viskas pärast kõvasti leili ja rookis kuuma veega sauna puhtaks ning me rahunesime maha. Joosepi elamine oli nii must, et „must” on ikka väga leebelt öeldud. Kord piilusin sõbrannaga tema köögiaknast sisse, kui ta oli kusagile ära läinud. Tal oli köögis siga, täitsa ilus loom, laua ja pliidi vahel mõnusasti end sisse seadnud, põrandat kattis poole meetri paksune seasitt. Ükskord kutsus ta mu isa enda poole, ma ei mäleta enam, mis asja pärast, ju tal mingi häda oli ja ma nuiasin end kaasa. Minu ema välipeldik ei haise pooltki nii vängelt, kui tema elutuba. Lisaks muudele jamadele ajas tal ka vana ahi sisse, kogu elamine oli tumedaks tahmanud, majas hõljus suitsu-, sita- ja roisuhais. Pisikesed mustad aknad ei lasknud enam valgust läbi, nurgas oli söögilaud, mille ääres me isaga istusime. Laual oli üks plekk-kauss, mida polnud mitte kunagi pestud, mäletan, et see oli toidujääkidest niimoodi ära kasvanud, et ainult keskel oli pisike auk, kuhu mahtunuks vaid lusikatäis. Joosep küsis, kas me süüa tahaksime ja mul läks süda pahaks. Pärast, kui koju tagasi jõudsime, kiskusime isaga oma õue peal riided seljast ja panime puuriidale tuulduma, sest kohe päris kindlasti olid need kirpe täis. Sel ajal Joosepil enam naist ei olnud. Varem oli tal naine Marie. Minu mälupilt elusast Mariest on pärit ühest suvest, kui mängisin vanaema õue peal nukkudega ja juhtusin üle aia nägema, kuidas see tol ajal suur naine oma uksest paar sammu välja astus, seeliku üles tõmbas ja püstijalu lahinal kuses. Täpselt nagu lehm. Hiljem sai ta insuldi või midagi niisugust ja jäi voodisse,kujutate te ette olla sellistes tingimustes voodihaige. Otse loomulikult lõppes see peagi vaese Marie surmaga, sest tema mädanevatesse lamatistesse olid kärbsed (ilmselt needsamas, kes meie peldikuski end hästi tundsid) munenud ja neist arenesid üsna kiirelt välja paksud kärsitud vaglad, kes hakkasid innukalt elusat Mariet nosima. Ja siis, ühel õhtul, tuli mures Joosep, mütsilotu pihku pigistatud meie poole ka kurtis pisarsilmil, et tema naisuke on surnud, aga tema ei tule toime tema pesemisega, äkki saaksime appi minna. No eks me juba aimasime, mis seisus see õnnetu seal oli, aga minu ema oli kange naine, küsis, mis ta selle eest saab, kui Marie surnukeha pesemise ette võtab. Joosep, kes muidu oli teada ihnuskoi, pakkus hädas eestiaegset kullast sõrmust. Et Marie pesemine ühele inimesele üle jõu käis, oli nõus appi minema ka ema õemees. Tehti kaupa, et kumbki saab sõrmuse. Joosep tatsas koju, et sõrmuseid näidata tuua, mäletan isegi, kui ta need räämas kaltsu sisse pakitult meile näha tõi. Ilusad sõrmused olid, mõlemad pealt kolme plaadiga, millel sümbolid usk, lootus, armastus ehk siis rist, ankur ja süda. Ühel sõrmusel oli üks plaat puudu ja ema ning tädimees tõmbasid loosi, kumb kumma saab, minu ema sai terve. Ütlen kohe ära, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ega see pole öeldud niisama suusoojaks. Mõni aasta hiljem rohis tädi peenraid, Joosepilt saadud ja kullasepa juures korda tehtud sõrmus sõrmes. Aga et sõrmust mitte rikkuda, pani ta selle põllu otsas olevale kivile. Samas ajal aga passis puu otsas harakas, meil oli alati palju harakaid, vist loomade pärast, sigade künad rokaga meelitasid neid. Aga harakad on teadagi edevad varganäod. Enne kui me arugi saime, oli sõrmus kivi pealt linnu noka vahel, läigatas veel korraks ja nii ta läinud oligi. Aga see Marie pesemine, no see oli nagu õudusfilmis. Isegi õudsem veel. Meie isaga vaatasime aia tagant, kuidas tädimees ja ema vaese Marie oma täissitutud ja -kustud vatitekiga majast välja vedasid. Viinad olid Joosepil valmis ostetud, Marie suririided kapist õue tuulduma toodud. Tädimees tõmbas Marie istuma, mäletan, kuidas sorakil hõredad juuksesalgud surnu näo ette langesid, see oli õõvastav vaatepilt, ema lõikas kääridega riideräbalad tema ihu ümbert katki. Lappidesse valati ohtralt viina ja viimne võidmine algas, otse räämas maja trepi ees umbrohus. Esimene pudel läks piinadest vabaks saanud naise vakladest kubisevatesse lamatiseaukudesse. Ja üks nüanss veel. Nimelt oli Marie surnud oma lühikeses vanas sängis, kus jalgade sirutamiseks ruumi polnud ja nii need olidki kõverasse jäänud. Tükk aega mõtlesid võidjad, mida nende põlvest painutatud jalgadega peale hakata, ei saa ju surnut põlved püsti kirstu panna. Ei jäänud neil muud üle kui õnnetu naise põlved lahti murda. Mul on siiani meeles see ragin, mis meieni kostus. Minu isa ei talunud selliseid asju, ta kartis surnuid, mis siis veel sellisest vaatepildist rääkida, ta oli näost kaame ja hakkas öökima. Mina pidasin vapralt vastu, justkui teades, et midagi nii hirmsat ma oma elus enam kunagi ei näe. Vahepeal kummutas tädimees pudelist paar tublit sõõmu, kuigi ta polnud mingi viinamees... Nii see õnnetu naine pestud saigi ja Joosep oli selle eest pisarateni tänulik. Hiljem, kui olid Marie matused, kuhu meid kõiki lahkesti kutsutud oli, seisin ma kirstu lähedal, vaatasin seda surnud naist ja tõdesin, et ta nägi täitsa kobe välja, kui ühe surnu kohta üldse nii võib öelda. Pähe olid nad pannud talle roosaka õrna gaasirätiku, mis peitis hirmsad hõredad juuksed kenasti ära, seljas oli tal vanamoodne villasest riidest kleit. Alles siis nägin ma temas inimest. Nii kahetsusväärselt hilja, siis, kui ta juba mitu päeva surnud oli. Joosep jätkas oma elu üksinda, elas seal jubedas majas veel mõned aastad, kuni sugulased ta lõpuks hooldekodusse paigutasid. Aastaid hiljem tuli ta korraks oma maja vaatama, kui seal juba uued omanikud elasid. Auto tagaistmelt astus välja soliidne halli habemega vanahärra, ülikond seljas, kaabu peas ja edeva moega jalutuskepp käes. Selgus, et Joosep, see ihnuskoi, oli tegelikult rikas mees, tal oli kulda olnud nii et tapab ja hiljem tagastati talle ohtralt maid ja metsi, mis temalt ja tema lähedastelt repressiooni käigus röövitud oli. Ta astus korraks ka meie õuele, et tervitada ja ma vaatasin teda küll ühelt, küll teiselt poolt, aga mina seda Joosepit enam ära ei tundnudki. Endisest räpasest kaltsukotist oli saanud tõeline härrasmees, kes kuuldavasti elas väga kõrge eani.