Ise oled loll...

Ise oled loll ehk kuidas ma tahtsin Jõgeva silmaarstile aega saada Ütlen kohe ära, et viimati käisin silmaarstil 10 aastat tagasi. Mu vanad head prillid on hästi vastu pannud, silmad kahjuks mitte sama hästi, mistõttu otsustasin, et oleks aeg silmaarstile minna. Lisaks sellele, et ma kaugele ei näe, ei näe ma nüüd enam ka lähedale. Ikka juhtub ju minu vanuses. Aga ma loll ei teadnud siis veel, et Jõgeva silmaarstile aja saamine on sama keeruline, kui minusugusel homme hommikul Marsile lendamine. Kõik sai alguse sellest, et kuu aega tagasi valisin silmaarsti numbri ja tahtsin saada vastuvõetule aega. Olin teadlik juba varasemast ja ka tuttavate-sõprade jutu põhjal, et järjekorrad on pikad ja täna helistades võid vabalt saada aja septembrisse. No hästi, mõtlesin, kui septembrisse, siis septembrisse. Kui olen kümme aastat vastu pidanud, küllap pean ka selle pool aastat. Vastuvõtu tädi aga teatas, et kõik ajad on täis ja uus voor registreerimiseks või kuidas iganes ta seda nimetas, algab järgmisel nädalal. Olgu, tundus veits veider süsteem, aga pole hullu mõtlesin. Helistasin järgmisel nädalal ja vastuvõtu inimene teatas, et nüüd olen küll hiljaks jäänud, järjekord on sulgunud ja pean uuel nädalal uuesti proovima. Ütleme nii, et kergelt hakkasin närvi minema. Aga ainult hästi kergelt, küsisin, mis päeval peaksin helistama, ta vastas, et kolmapäeval. Kohusetundlikult kirjutasin enda lauale järgmise kollase sildi: „Silmaarstile helistada kolmapäeval!!!” Joonisin kolmapäeva igaks juhuks alla ka. Siinkohal on paslik mainida, et ma olen üks imelik inimene. Ma nimelt käin tööl. See võib aga tähendada, et ei ole võimalust absoluutselt igal suvalisel ajal helistada. Nõme töökoht vist silmaarsti vaatenurgast? Aga olgu, see selleks. Jõudis kätte kolmapäev, hommikupoole töötasin (juhuks kui silmaarst või tema abiline peaksid seda postitust lugema - Just, ma tegin tööd. Sest vahel võib isegi Jõgeval juhtuda nii, et inimene mitte ainult ei KÄI tööl, vaid ka TEEB tööd). Ja kui mul kiire läbi sai, helistasin silmaarstile. Ja kuulsin järgmist: ma olevat liiga hilja helistanud, kuigi internetist on kirjas, et vastuvõtule saab registreeruda kella 15.00-ni. Nüüd hakkasin taipama, et hehee, kellaaeg internetis ei pruugi tähendada seda, mida mina eeldan. Aga vaadake, lollil võtab asjadest arusaamine aega. Seega püüdsin rahulikuks jääda ja küsisin, hääles siiski pisuke iroonia, mis päeval ja mis kell ma siis helistada võiksin. Igaks juhuks mainisin talle ära, et ma käin tööl ja mul ei ole pruugi olla võimalik punkt kell misiganes helistada. Helistage reedel kell üheksa null null, vastas tädi. Viskasin vihaselt sildi laualt minema ja asendasin selle uuega. Kell üheksa null null olen ma veel kodus. Seega saan kenasti helistada ja aja panna, lohutasin end. Nii, ja täna on see reede, mu sõbrad! Hommikul hakkasin kümme enne kümmet küüsi närima, kohvi jahtus, olin stardiks valmis. Aga loll inimene ka õpib vahel miskit. Seega mõtlesin, et äkki oleks tark helistada juba üks minut enne üheksat. Valisin mobiililt numbri. Aga näe, peale minu oli keegi veel nii tark, et helistas juba üks minut enne üheksat ehk liin oli kinni. Nutitelefonilt helistades on hea see, et saad kohe kinnist tooni kuuldes rohelist toruga ikooni uuesti vajutada. Esimesed viis minutit ei juhtunud midagi, ikka tuut-tuut-tuut ja uuesti, tuut-tuut-tuut ja uuesti, nii 14 korda järjest. Seitsmendal minutil sain liinile. Jess! Lappasin juba märkmikku, sisimas hirmuvärin, et mis saab siis, kui ta pakub aega 15.maile, mil mu lapsel on operatsioon ja me oleme Tartus... ( Kui just arstid sel päeval streiki ei alusta, nagu nad ähvardasid. Operatsiooni ootame 7 kuud. Lihtsalt nii vahepalaks mainin). Telefon kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus ikka veel. Lasin lõpuni kutsuda, keegi ei vastanud. Sain aru, et pean liinile saamiseks seekord kiirem olema, nii kui tuut-tuut-tuut kostab, pean suutma rohelist kordusvalimise ikooni pool sekundit kiiremini vajutada. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni. Aega oli kulunud umbes kümme minutit. No see pole midagi, mõtlesin ja aina vajutasin rohelist toru. Ja siis naeratas õnn. Näis, et sekundite murdosa mäng töötas, olin uuesti liinil. Telefon kutsus. Lappasin märkmikku, pastakas pihus stardivalmis. Aga näis et start oli tühistatud, sest telefon aina kutsus ja kutsus ja kutsus. Siinkohal mainin taas vahepõikena, et siis ma hakkasin juba värisema. Ausalt ka. Mitte kartusest saada aeg sinna, mis mulle ei sobi, vaid vihast. Jah mu sõbrad, te loete õigesti, värisesin vihast. Ma ei tea, kuidas see maa küll minusugust kannab... Lasin kutsuda lõpuni, keegi ei vastanud. Vaatasin kella, kahekümne minuti pärast pean olema tööl, inimesed ootavad mind, et kunstinäitus üles panna. Ma ei saanud hilineda. Ja jällegi, veider, veider, aga ma ei ela töökoha kõrval ees ega taga, ma elan sellest lausa kuue kilomeetri kaugusel. Ja mul olid hambad veel pesemata. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni,kinni.... Ja kui ma siis, kolmas kord pärast kahtekümmet minutit lakkamatut pumpamist liinile sain, mul emotsioone enam ei olnud. Kohe üldse ei olnud enam, mitte grammigi. Aga ütlen kohe ette ära, et pärast järgnevat tulid need pauhti! tagasi. Sain kolmandat korda liinile ja siis, täiesti ootamatult, kui ma selleks valmis ei olnud, kõlas telefonis naisterahva hääl: „ Silmaarsti kabinet kuuleb!” Esiotsa võttis kokutama, aga siis pigistasin tuimalt, häälega, milles emotsioone ei ole, te ilmselt teate sellist häält, et soovin silmaarstile aega saada ja enne, kui jõudsin viimase tähe välja öelda, vastas tema „Kahjuks on nüüd ajad juba täis”. Ja vot see ongi nüüd see koht, kus mul tulid emotsioonid tagasi, nagu paisu tagant, surnud närvid ärkasid uuesti ellu, mida ei pidavat kunagi juhtuma, aga imesid juhtub... Mu hääl tõusis, kui mainisin, et olen kakskümmend minutit lakkamatult helistanud. Ja muidugi jagus tal ülbust mulle nähvata: „Ja mina jälle olen kella üheksast alates vastanud kõnedele ja üritanud sinna vahele ka protseduure teha.” Ja siis, pange nüüd tähele, siis ütles ta: „Helistage esmaspäeval uuesti, siis avaneb uus järjekorda panemise aeg”. Hallo, vastuvõtu tädi, esmaspäeval võid sa endale ise helistada, kasvõi üheksakümmend korda järjest, sest hiljem telefoni logi vaadates selgus, et täpselt niipalju kõnesid olin mina sinna teinud. Jah, lugesite õigesti, üheksakümmend korda olin ma valinud seda lollakat numbrit. Käsi rusikasse ja häälevärinat maha surudes vastasin: „Aitäh pakkumast, aga kohe kindlasti ma ei helista teile esmaspäeval” Ja esimest korda elus kahetsesin, et mu vanemad mu nii viisakaks on kasvatanud...