Edukus eelkõige

Nagu tavaliselt, tahaks ma jälle vinguda. Kui vaadata tööpakkumisi, siis otsitakse ainult haritud aktiivseid optimistlikke kõrge pingetaluvusega avatud suhtlejaid, (kes muuseas peaksid omama autojuhi, tsiklijuhi, lennukijuhi ja jumal teab veel mis juhtide pabereid) ja nii edasi blaa-blaa-blaa inimesi, seda enamasti veel minimaalse raha eest. Tundub veider. Kui ma olen juhtumisi endassetõmbunud introvert, lisaks pessimist ja hapra närviga passiivne tüüp ehk teisisõnu täiesti normaalne ja tavaline inimene, siis pole vist lootustki... Või saavad sellised ainult ilma palgata töö peale? Juhtusin hiljuti nägema üht tööpakkumist koristaja kohale ja uskumatu, mis nõuded seal kõik kirjas ei olnud, alates autojuhilubadest kuni keelteoskuseni välja. Mis vahet seal on, mis keeles ja mis toonil ma oma tolmuharja või puhastusvahendiga räägin? Vägisi sunnitakse ikka maske ette. Terve päeva oled nagu superman või -woman ja siis koju jõudes maskid langevad ja madaldud tavaliseks inimeseks, supervõimed kaovad, avastad end seismas oma luitunud esikus, täiesti tavalise mehe või naisena, mõistad, et superinimese maski kandmisest pole sa muud kui üks hull närvihaige, lastele vilets vanem, elukaaslasele õel ja talumatu. Mis mõte on tööpakkumises loetleda neid omadusi, mida niikuinii kõigil ei ole ega saagi olla? Pealegi, iga pessimist ja kõiki neid teisi "halbu" omadusi kandev inimene suudab suurepäraselt õige maskiga kõik ära petta. Ma ka suudaks. Kui tahaks. Aga kas tahaks? Inimesena see lõhestaks mind, viiks kõigega vastuollu ja ma ei oleks vaba ja õnnelik hing. Või polegi see tänapäeva maailmas enam oluline? Oluline on NÄIDA edukas.NÄIDA jõukas. NÄIDA ideaalne. Kas ma ise kannataksin end sellisena välja? Kui seisan seal luitunud esikus, mask käes tolknemas, lapsed on tiba kriimus, mehel haigutab sokis auk ja külmik on suhteliselt lage? Riputan oma laenu eest ostetud Marc Aureli kleidi kappi kitli kõrvale ja olen õnnelik?