Sigailus on see kevad ikka

Jumal, kui ilus kõik on! Ma jumaldan neid päikselisi hommikuid, päike toob sinus välja su parema poole, selle, kus ei ole varju, paneb sind südamega nägema ja teeb vaevutalutavalt haiget. Kevad teeb alati minusugustele haiget. Vahel sa igatsed, et see juba läbi saaks ja kui see on läbi, igatsed seda tagasi. Toomingad õitsevad juba mitmendat päeva, varsti lasevad soojal kevadtuulel valged õiehelbed minema kanda, et sirelid saaksid särada. Tammede pruunikad lehebeebid alles koguvad jõudu ja teevad oma esimesi hingetõmbeid. Saared, millel lehti veel ei paista, on ometi ärganud elule ja sa tajud, et kusagil puu sees sünnib midagi imelist. Mets on erinevais õrnades rohevärvides ja maantee ääres looklevad tuhanded nii erkkollased võilillepäiksed, et panevad silmi kissitama. Ööbik laksab oma terava keelega otse südamesse. Ja kõik prantsuse paremad parfüümid tunduvad lahjad ja magedad nende lõhnade ees, mida õhk lennutab. Kõik ongi täpselt nii ilus, kui paistab. Loll on see, kes ei näe ja ma ei mõtle siin neid, kes näevad silmadega. Kevad on vist ainus aeg, kui võrdselt silmadega saab näha ka nina ja kõrvadega, iga ihurakuga, iga meelega, mis meile antud on. Ainult sõnadest ei jagu, otsi palju tahad, ikka on need kuidagi küündimatult nurgelised ja argised.