Kelle nägu on unenägu?

Oma unenägusid hakkasin kirja panema umbes kümme aastat tagasi. Mitte kõiki muidugi. Tordiga üle majakatuste lendamise unenägusid ma miskipärast ei näe ja sedasorti unenägusid ma üles ei kirjutaksi, küll aga maailma lõpuhetki ja muud seesugust põnevat näen üsna tihti. Elu jooksul on olnud ka mitmeid kordusunenägusid, mis siiski aegade jooksul vahetuvad ja asenduvad uutega. Näiteks nägin ma kolmkümmend aastat ühejutti unes oma noorpõlve armastust, kes unenäos muidugi oli ikka samasugune kahekümneaastane kena noormees, mina aga olin see, kes ma olen täna ja igas unes tabas mind vana hea armastuse- ja heldimustunne, tema aga mind nähes miskpärast ehmus ja põrkus tagasi...Ei tea küll miks, eksole. Päriselus polnud ma teda näinud kõik need kolmkümmend aastat ja hirmus unenägu kadus, kui ta endale feissbuuki konto tegi ma ma seal tema pilti nägin. Otsisin ikka veel seda kahekümneaastast iludust, kes mind kõik need pikad aastad öösiti külastanud oli, aga vastu vaatas hallipäine kiilanev minuealine mees. No mis teha, c`est la vie! Seekord oli minu kord ehmuda ja aastaid kestnud uni taandus. Täna aga tahtsin ma tegelikult rääkida ühest uuest unenäost, mis näib, et hakkab kordustuure üles võtma. Nimelt uni, milles jään töö juures magama, no selline uni on peal, et silmi lahti ei saa, vägisi ka ei saa ja nii ma magan otse raamatukogu lugemissaalis,küll välivoodiga, küll tooli peal, samal ajal süümepiinu tundes, et pole ilus niimoodi lugejate ees magada, aga jõudu ärkamiseks ka ei ole. Seda unenägu olen tänaseks näinud juba kolm korda ja iga kord, pange nüüd tähele, näen ma seda ööl vastu laupäeva. Kahel korral ärkasin hirmunult pärast meeletuid pingutusi enda jõuga unest äratamseks puhkepäeva hommikul kell seitse... Täna öösel oli unenägu taas platsis. Magasin selles oma laua taga toolil, ilmvõimatult raske uni vallutas mind nii, et mitte ühegi väega ei suutnud enam vastu panna ega ärkvel püsida. Teadsin taas, et see ei ole normaalne, aga no ei jõua, ei saa mitte midagi teha. Nii magasin lugemissaalis nagu nott, samal ajal, kui lugejad tulid ja läksid. Lõpuks virgusin selle peale, et direktor pani mulle vaikselt tekki peale...Kui silmad lahti tegin, oli lugemissaali uksele tekkinud silt "Palume vaikust, töötaja magab", saalis askeldasid lisaks hulgale lugejatele ka miskid töömehed ja kõrvalruumis oli tehtud vahepeal värske remont, ruum oli sisustatud uue mööbli ja kõikvõimalike tehnikavidinatega. Mina aga ärkasin ja mõtlesin õudusega, et huvitav, kas ma norskasin ka... Mõtlen alailma, et kohe kahju, et me analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jungiga eluaegade nihke tõttu iial ei kohtu, ma usun, et minu pealt oleks tal kõvasti tööd ja peamurdmist juures olnud.