Surmast ei saa üle ega ümber

Kuidas saada üle surmahirmust? Mitte et ma alalõpmata surmale mõtleks, aga eks vahel ju ikka. Mu isa suri viiekümneselt ja olles ise kohe-kohe viiskümmend saamas, paneb see paratamatult mõtlema. Aga vaata mina ju mõtlen süvitsi. Mitte nii, et surm on miski ebamäärane ja kauge asi, mis mind veel väga sügavalt ei puuduta. Kui mina surmale mõtlen, siis lasen ma selle mõtte igasse rakku ja see tekitab hirmu. Aa, selline küsimus, kas elu on mis ja surm on kes? Või on vastupidi? Praegu hakkas mind huvitama surma definitsioon. Kas see on seisund? Või olukord? Või on surm emotsioon? No igatahes üks segane värk. Aga seda tean liigagi hästi, et kui ta kohal on, siis ta on. Ja väga reaalne. Nii, vikipeedia ütleb: "Surmaks peetakse tavaliselt lühiajalist sündmust, mis seisneb selles, et organism kaotab võime end elus hoida (elutegevuse võime). Sellele järgneb seisund, mida nimetatakse surnud olemiseks (võib-olla ka surmaks). Surmale eelneb suremine – pikem protsess, mis lõpeb surmaga. Ka seda protsessi võidakse nimetada surmaks. Surma kui lõpliku sündmuse juures saab eristada mitut hetke ja aspekti. Surm on lõplikult saabunud siis, kui organism ei ilmuta enam mingit elumärki. Kui surma ei ole enam võimalik vältida, siis ollakse jõudnud surma lävele. Elu lõpuks võidakse lugeda hetke, mil organism ei suuda enam tervikuna talitleda. Surm erineb sündmusest, mis surma põhjustab, (näiteks trauma)." Seega on väga huvitav teada, et surm on hoopis sündmus. Ja kas ei kõla hästi see "surma lävel"? Nii ilus ju. See kõlab nagu "uus algus". Kõik ongi tegelikult väga hästi, surra tuleb ja ma arvan, et kui oled pika elu ära elanud, siis väsid sellest ja hakkadki igatsema seda rahu ja vaikust, mida eeldatavasti surm meile pakub. Mõtlen oma vanainimestele, nad olid vanad ja väsinud, kogu aeg ikka ootasid surma ja seda mitte niisama sõnakõlksuks, vaid ikka kohe päriselt. Tundsid, et vot nüüd on aeg minna, nad olid valmis selleks. Tean ainult ühte vanainimest (minu vanaema muidugi, no miks ma ei imesta! ) kes oleks tahtnud elada igavesti. Aga ei lastud. Tema ütles alati kangekaelselt, et tema küll surra ei taha, samal ajal, kui minu ülejäänud vanakesed kenasti käed põlvedel voodiveerel istusid ja vagusi surma ootasid. Tema kohe pidi mässama kõige, isegi surma vastu. No tolku polnud sellest midagi, ikka suri ära. No oli, kuidas oli, aga tänaseks on neid mulle kalleid inimesi juba hordide kaupa surnud. Vahel vaatan vanu pilte ja surnuid on neil vist rohkem kui elusaid. Muidugi on nad kõik mulle elus midagi õpetanud, ma ei tea kedagi, kes ei oleks, ja paljust saan ma alles nüüd, viiekümnesena aru. Aga kui ma suremisele mõtlen, süvitsi nagu mulle kombeks, siis hiilib hirm ligi. Surma ei tohi karta, olen sellega vägagi nõus, aga kuidas seda mitte teha, selles on küsimus. Sest mul on tohutu elujanu (Ikkagi vanaemasse, kes elas üheksakümne aastaseks, aga ei olnud veel surmaks valmis). Ja kui on janu, tuleb juua. Kui janu täis, tuleb minna. Äkki on nii, et kui elu tundub ikka veel huvitav, siis ei raatsi lahti lasta. Surmal on nii palju erinevaid variatsioone, et see omakorda lisab hirmu. Kui oleks ainult paar tükki (näiteks esimene: sured une pealt ja teine: sured jalapealt), siis oleks lihtsam. Aga sa ei tea, kus ja millal ning millisel kujul ta sind tabab. Kas lämmatab su keset rahvarohket tänavat ära, võõrad jõllitamas sinu viimaseid püüdlusi elus püsida või sõidab autoga sust üle...Oh, juba hakkas õudne! Need pildid muutuvad ju minu peas nii reaalseks. Aga mida rohkem sa mingit teemat nämmutad, seda selgemaks see sulle saab, äkki on surmaga siis ka nii, et mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem hirmutav see SÜNDMUS on. Ikkagi on veider, et surm on sündmus. Ja et me ei saa seda sündmust ignoreerida. Ega valida, mismoodi. Liiga palju lahtisi otsi, mu sõbrad. Kirjutasin tänavusele Betti Alveri loomingukonkursile loo surmast. See on lugu ammu surnutest ja värsketest surijatest, surma ootamisest. Ja mitte ainult inimese surmast, vaid ka majade ja külade suremisest. Sest surma mõistet ju saab laiendada nii paljudele erinevatele asjadele. Surnuaedades meeldib mulle käia, nad on ilusad, mulle meeldib jalutada ja lugeda inimeste nimesid. Surnuaedu ma ei karda, kuigi tean inimesi, keda mingi väega surnuaeda ei aja. Minu isa oli selline. Ta kartis surnuaedu ja surma. Tajus ehk, et endalgi tuleb vara minna ja hoidis alateadlikult eemale? Ma ei tea, võiks arvata, et pool hirmu on mul seega ületatud. Surm kui mõiste, paratamatus mind ei hirmuta. Mind hirmutab isiklik suhe surmaga. No mitte ei tahaks end selle tüübiga siduda, aga kahjuks saab temast lõpuks meie kõigi kaaslane ja saatja. Ühel päeval, loodetavasti väga kaugel tulevikus, tuleb ta ikka su juurde, võtab kaenla alt kinni ja talutab su minema. Taha siis või mitte.