Jaaniööl ära lukusta ust

Mõnel inimesel ei vea kohe üldse, teisel aga veab kogu aeg ja kõiges. On olukordi, mis juhtuvad elus vaid korra. Sellepärast olen otsustanud need kirja panna. Ma ei tea, kellel selles loos vedas ja kellel mitte. Vist ei vedanud mitte kellelgi. Või vedas hoopis kõigil? Seekordne lugu juhtus hea mitu aastat tagasi. Olime minu ema juures. Ema maja asub metsa sees, väga üksildases kohas, kui mitte arvestada naabrite suvemajakest, mis jääb kohe puukuuri taha. Jaaniöö oli selja taga ja olime vastu hommikut magama läinud. Ka naabrite suvilas näis pidu olevat vaibunud ja valitses vaikus. Minu ema väikeses majas on kaks ja pool tuba ja köök. Esimeses toas, mis on läbikäidav ja köögiga koos, magasin mina oma mehega. Sahvrist on ehitatud väike magamiskamber, kuhu pääseb köögist ja seal magas ema oma laias voodis. Minu ilus ema, aga ütleme siis nii, et juba eakas ilus. Olin just unne suikunud kui kuulsin ukse kolksatust oma pea kõrval. Et rahvast oli majas veel ja peldik õues, siis oli tavaline, et aeg-ajalt keegi õue vahet seeris. Igaks juhuks tegin ühe silma lahti ja mis ma näen! Täitsa võõras kena kutt seisab voodi ees ja vaatab mulle otsa! Minu mees norskas mis hull ja igaks juhuks tegin ma teise silma ka lahti. Selle peale astus noormees kööki ja kargas ümber nurga ema magamiskambrisse. Kuid ei läinud sekunditki, kui ta äkki uuesti uksest tagasi välja tuiskas nagu ussist nõelatud. Näpistasin end, noh nii igaks juhuks, et kindel olla ajas ja ruumis kohaoleku suhtes.. Äkki jõin liiga palju, arutlesin, kui pea padjale tagasi panin. Silmad hoidsin igaks juhuks veel lahti. Siis ilmus kambrikesest minu lillelises öösärgis pisut ehmunud ema, juuksed sarvis, unesegane nägu peas ja rääkis, et magas nagu nott, kui kuulis mingit sahinat ja pead padjalt tõstes nägi üht kena sihvakat noort printsi enda voodi ees seismas. Arvanud, et tuligi tema kambrisse, küllap jättis valge hobuse trepi ette ootama... Ajas end juba istukile, kui äkki karanud see unelm ummisjalu jälle kambri uksest välja... Järgmisel päeval selgus, et vaene noormees oli pärit naabermaja seltskonnast, ei olnudki prints, oli hoopis täiesti tavaline pisut nokastanud kutt. Ei olnud tal ka valget hobust, tuli hoopis täitsa tavalise Mazdaga ja eks jaaniöö oli teinud oma töö ning noormees oli eksinud mitte ainult ukse vaid kogunisti majaga... Seekord läks nii. Aga siit mõte, et ega ei maksagi alati uksi lukustada. Vahel on ju ilus, kui jaaniööl ärkad ja voodi ees seisab unistus, lihast ja luust, küll veidi purjakil, aga jaaniööl võib ju selle andeks anda :)