Tänasest ja homsest

Vahel häirib kõik. Juba hommikul ärgates tajud, et ei tule hea päev. Põhjust nagu polegi või on neid siis mitu, selliseid kaudseid, mitte otse puudutavaid. Aga igal juhul võib juhtuda nii, et teed silmad hommikul lahti ja nätaki! ongi käes. Üks otsesõnu öeldes sitt päev. Enne, kui jõuad kohvivee hakkama panna, ujuvad hinge mingid ebameeldivad aistingud. Tundub, et kõik on halvasti. Sügavamalt järgi mõeldes mõistad, et oled sattunud päeva, kuhu sattuda ei tahaks, aga pole ka võimalust sellest mööda hiilida. Iga päev tuleb ära elada, olgu ta siis, milline tahes. Ma mõtlen vahel, et minuga toimub vist mõnikord mingi salapärane muutumine. Õhtul heidan iseendana magama, rõõmus, et maailm on nii imeline ja hommikul ärkan käsnana, mis kõik kuuldud-nähtud negatiivse esimese ärkveloleku hingetõmbega endasse imeb. Ja siis ma paisun ja paisun ning vahel on tunne, et enam ei mahu, aga elu on näidanud, et mahub ikka... Aga oi, kui raske on olla, kui kogu kurbus on sinu sisse kogunenud, kõikide õnnetute inimeste lootusetus, mure ja äng on sulle justkui hiigelsuure kotiga kaela riputatud. Minu tööruumi akna taga on suur pihlakas, punaseid marju üleni täis. Imetlen seda iga päev ja tundub enesestmõistetav, et saan seda teha ka homme ja ülehomme. Aga siis meenub, et kusagil on keegi, kes vaatab aknast välja ja see mida ta näeb,jääb tema viimaseks pildiks, sest homset temal enam ei tule. No näete sõbrad, ikka ja jälle jõuan ma kuidagi kaduvuse teemani. Mõnel sellisel päeval leiab lisaks muule jamale ka minevik mu üles ja ma klammerdun ikka ja jälle sinna, kuhu ei tohiks. Õigemini, tohib ikka, aga sel pole mõtet. Mitte, et ma ei tahaks mäletada, aga kas on vaja? Sellistel päevadel ma panen end inimeste eest lukku. Ja elan selle päeva valuga läbi. Homme võib tulla samasugune, aga võib ka teisiti. Ja muidugi võib homset üldse mitte tulla. Aga kui ta tuleb, see homne, ja ma olen suutnud käsna jälle tühjaks pigistada, siis keeran ennast lukust lahti ja maakera jätkab pöörlemist.