Vesi, va võlujook

Kuigi ma just väga sagedasti kõikvõimalike hullustega kaasa ei lähe, siis seekord võtsin vaevaks ja otsustasin hakata ka liitrite kaupa vett sisse lahmina. Noh, pidavat hirmus kasulik olema, seda ju aastakümneid räägitud. Olen muidu üsna väike jooja (vett mõtlen, mitte veini) ja peab ütlema, et see on minu jaoks üpris raske katsumus, sest mingit janu ma ei tunne ja huupi vee larpimine tekitab lausa vastikust. Aga - targad inimesed on öelnud, et janu tähendab juba väga tõsist veepuudust, janu olevat lausa organismi viimane appikarje. No olgu sellega nagu on, aga mina tahan öelda, et märkasin vahet. Olime joonud sõpradega pisut veini...No olgu peale, natuke rohkem kui pisut. Kui tavaliselt sain heast punaveinist korraliku peavalu, siis seekord ärkasin peavaluga, mis oli ilma valuta. Jah, valuta peavalu. Ma teadsin, et pea valutab, aga valu ei olnud. Täiesti müstika! See oli umbes sama tunne, kui oled koleda peavalu kange valuvaigistiga alla surunud, kuid tajud endiselt selle valu olemasolu. Ma ei tea nüüd, kas te saate ikka aru, mida ma mõtlen, aga tõesti, minu jaoks oli see suur üllatus ja uudne kogemus. Väidetavalt on enamike peavalude põhjuseks vähene veetarbimine. Või oli see liigne veinitarbimine? Ega vahet ei ole. Muidugi kaasnevad veejoomisega ka teatud kõrvalnähud. Üks neist on sagedane vetsuskäimine, no nii umbes iga poole tunni tagant ja teine puudutab sinu väljanägemist. Kui sind ei häiri, et näed välja nagu kaheksandat kuud rase, siis pole hullu midagi. Hakka või uskuma, et vesi teeb imesid. Aga veini ei maksa usaldada. Igavene libe sell niisugune. Jätab endast nii meeldiva mulje, oskab sind lohutada, naerma ajada, mõnikord paneb nutmagi... Poeb sulle kaissu ja pähe... Pärast, kui pea jälle selge ja ulm lahtunud, tunned süümepiinu... Igavene võrgutaja ja tühikargaja. Nii et jooge vett mu sõbrad, sest mulle tundub tõesti, et midagi see teeb minuga...