Ärge küsige, kuidas mul läheb

Tõesti, see on täiesti võimatu küsimus, millele on võimatu vastata. Kui keegi tahab teada, kuidas mul päriselt läheb, siis palun mõne päeva aega, et olukorda analüüsida ja seejärel välja nuputada, mida öelda. Oi, kuidas oleks vahel elusat Jungi vaja, kes minu sisse vaataks ja mind taas iseendani juhataks. Kahjuks (või õnneks) Jungi pole võtta ja pean iseennast kasutama. Aga mõnikord on mul sellest lihtsalt kõrini. Nii kuradi keeruline näib kõik. Juba pikemat aega on tunne nagu oleksin iseendaga poksimatšil. Et valus on lüüa ja sama valus vastu nina saada, aga teisiti ei saa. Ja see minu teine mina on mind taaskord nokauti löönud, laman maas ega suuda tõusta. Ma kahtlen, kas see teine mina rõõmustab, kui mind lamamas näeb. Ühelt poolt rõõmustan mina, et tema püsti jäi... Täna tuli mõte, et võiks luua oma ettevõtte, mille kaudu pakuksin sõnu. Õigeid sõnu. Aga arvestades minu habrast seisundit, milles ma juba pikemat aega viibin, siis oleks minust kasu vaid neile, kes seisavad meeleheites maailma serval ega julge hüpata. Ma ütleks neile, et mine, mine. Niikuinii siit midagi paremat ei tule. Ma arvan, et ma aiman, mida tundis Hemingway, kui endale kuuli pähe lasi. Ainult tema oli Hemingway ja järelikult oli see veel sada korda hullem. Kui sõnad saavad otsa, sa istud tunde, päevi, nädalaid ja kuid oma kirjutuslaua taga, valge paber ees ja mitte midagi enam ei tule... Minu eelis (või siis viga, kuidas võtta) on see, et ma ei jõua maailma ääreni. Isegi, kui vahel kaovad kõik pidepunktid, mis mind püsti hoiavad ja ma sinnapoole roomama hakkan, jõuan ma ikka sellel teel mõista, kui imeline kõik on, kui palju mul veel alles on... Ja kui siis ilmuvad mu vaatevälja üks vigase jalaga kits koos oma kaaslase ja pojaga, nagu täna hommikul juhtus, no siis ma tõusen otse loomulikult püsti ja marsin teisele poole minema. Servast kaugemale. Ja panen endale diagnoosi - segane. Täiesti segane. Nii et ärge parem küsige, kuidas mul läheb.