Kumm tühi ja mott maas

Nii hullusti polegi ma end enam ammu tundnud. Nüüd on nii, et ventiilid enam üldse ei pea. Tõsi, mootor töötab, aga mitte mingit edasiminekut ei ole. Tuksun lihtsalt kohapeal käia. Mõttetu... Ja siis loen juba sajandat korda, et õnnelikuks olemine on otsustamise küsimus. Kõik sisutühjad loosungid nagu "ole positiivne" ja muud sellised ei olegi muud, kui loosungid. Ega need hõistajad ise ka ei usu neisse. Mina leian, et neil, kel õnn on otsustamise küsimus, puudub igasugune analüütiline mõtlemine. Ja milleks meile siis erinevad emotsioonid on antud? Ainult loll saab lakkamatult naeratada ja olla õnnelik. Mina maski ma kandma ei hakka. Kui olen täna vihane, olen vihane, kui õnnetu, siis õnnetu. Ja kui homme on parem päev, olen homme ehk õnnelik. Mina tean, mis mind õnnelikuks teeb ja juba see asjaolu ise on suur õnn. Lihtsalt alati ei pääse ma sellele õnnele ligi...