Universumi sõnumid

Reinkarnatsioon on täiesti võimalik ja olemas. Kohe jutustan. Meie saksa lambakoer Ressi (jätke nimi meelde!)suri aasta tagasi oktoobris ning me ei ole tema surmaga siiani kohanenud. Kogu perega kuuleme aeg-ajalt tema niutsumist või haugatusi ning tunneme nagu oleks ta ikka veel meiega. Täna hommikul juhtunu tõestas, et see võib nii ollagi. Aga lugu selline. Läksin hommikul riidast puid võtma, kui äkki kuulsin kellegi rõõmsat hingeldamist ja nägin äkki läbi hangede meie surnud Ressit minu poole tormamas. Seisin nagu oleksin puuriidaga pihta saanud. Olime ta matnud meie ilusate valgete tüvedega kaskede alla, kohta, kus me suvel istuda armastame ja nüüd tormas see meie surnud lambakoer minu juurde, täpselt tema matmiskohast ja rõõmustas nii nagu saab rõõmustada vaid koer, kes pole oma peremeest terve igaviku näinud... Hullasime temaga nagu segased. Ta hüppas mu najale püsti, limpsis mu nägu, tegi ümber minu täiesti pööraseid ringe, siis jälle minu najale püsti jne jne. Kuni kuulsin ühel hetkel meie võsa tagant kedagi hõikamas: "Ressi! Ressi!" Tardusin õudusest paigale. Nii, mõtlesin, nüüd siis ongi juhtunud see, mida ma alati nii väga kartnud olen, nüüd siis olengi hulluks läinud, peast segi, täiesti lolliks.... Ma kohtun oma surnud koeraga ja kusagil hõikab keegi teda meie surnud koera nimega... Mingil hetkel mõistsin, et mul on ehk veel lootust, et äkki on see meie uute naabrite, kellega me kordagi kohtunud ei ole, koer. Et äkki ikkagi on olemas niisugused juhused. Et see koer on juhtumisi meie koera moodi ja sama nimega. Sellel ajal kui mu nunnukas omi tiire tegi, üritades vahepeal linnumajast paari rasvapalli pihta panna, läksin auto juurde, et sealt jalutusrihm võtta. See jäi autosse, kui me oma Ressi surnukeha Tartust koju tõime ja me ei ole seda rihma pärast seda puutunud. Nüüd tegin pagasniku lahti ja enne kui arugi sain, oli loom autos, nagu oleks see täiesti tavaline, et kohe-kohe hakkame sõitma, mis sa veel passid. Panin ta jalutusrihma otsa, mida ta kohe rõõmsalt sikutama ja närima hakkas nagu meie Ressi ikka ja läksime sinnapoole, kust teda enne hõigati. Õue peal seisis mees ja ma andsin koera talle pidulikult üle, endal süda sees kipitamas. Kogu ülejäänud hommiku kõndisin närviliselt ühe akna juurest teise juurde, lootes, et ta tuleb tagasi. Tagasi koju. Imelik lugu eks? Ühest küljest muidugi on hea, et ma hull ei ole, aga teisalt...kui ma ei ole hull, siis mis see oli? Igatahes lähen ma täna poest läbi, ostan küünla ja süütan selle oma hea sõbra haual. Hea on teada, et ta on tagasi. Mis siis, et seekord naabrite koerana, aga vähemalt on ta meie lähedal ja võib igal hetkel meie poole sisse põigata.