Veel üks seni kogemata kogemus elus

Käisin poolteist aastat tagasi Jõgeval jalgade süvaveenide ultraheliuuringul. Kirurg Meelis Pauklin pani karmi diagnoosi, mille pidin ise sõnahaaval tema tummast suust välja kiskuma. Kõikidele küsimustele ma vastust ei saanudki ja ka edasise ning ravi suhtes jäi kõik lahtiseks. Tema põhimure oli, et ma tema kööbakat lauda ära ei lõhuks, mida ma siiski sealt maha ronides peaaegu, et tegin :D Nüüd olen kogu selle aja elanud teadmisega, et mul on veenides trombid ja nagu Pauklin mulle vastas minu küsimusele, millega see lõppeda võib, et halvimal juhul hakkab tromb liikuma, jõuab kopsu ja surm on peaaegu silmapilkne. Kui küsisin sellest veidi ärevaks muutununa, kas peaks ehk mingit ravi tegema, arvas ta, et otsest vajadust hetkel ei ole... Vastik tunne tagus kuklas terve aasta ja enamgi, kuni käisin ära Tartus veresoonte kirurgi vastuvõtul ja uuel ultraheliuuringul. Täna sain rõõmusõnumi, et mingeid trombe ei ole ega ole kunagi olnudki. Veenid täiesti korras. Minu sõnum on - kui vähegi võimalik, ärge minge Uugametsa soss-seppade juurde oma hädadega, vaid otsige tarkade arstide nõu. Olen südamest tänulik Tartu Ülikooli veresoonte kirurgile, dr. Põdramägile. Juba kabinetti sisenedes sain aru, et kui ma seda meest ei usalda, siis keda veel. Tõsiste juttude vahel käis ka lõbus lõõp ja väike annus võllanalju. Kogenud spetsialist nagu ta on, lasi ta teha mul paar painutust, vaatas jalad üle ning ütles: "Ma arvan, et unustage koju minnes need trombid ja veresooned ja kogu see jutt ära. Teie probleem on alaseljas, selle närvides. Kuna teil on aastaid olnud istuv töö, on istmikunärv kahjustunud." Igaks juhuks, kuna ta ju inimese sisse ei näe, lasi ta teha uue ultraheliuuringu ja see tulemus oligi just see, mida ta arvas. Super! Täna uuesti tema vastuvõtul käies, küsis ta minult, olles eelnevalt ultraheli vastust uurinud, oma muhedal moel: "Noh, kas kordame üle, mis ma teile eelmisel korral ütlesin." "Te ütlesite, et ma olen oma tagumiku aastate jooksul laiaks istunud, aga mis puutub veenidesse, siis nendega on kõik korras," vastasin mina. "No nii ma küll ei öelnud, et tagumiku laiaks istunud," jätkas tema, " selle diagnoosi mõtlesite te küll ise välja". "Jah," tunnistasin, "aga põhimõte on ju sama." Kui ma tõusin, mõõtis vanahärra mind muheledes. "NO see pole küll mingi laiaks istutud tagumik. Siin käib ikka kolm korda laiemaid. Aga nüüd peate hakkama võimlema, kõndimas käima ja massaaž ei teeks ka paha! Kõike head teile!" Ma vist polegi nii asjaliku, kogenud, professionaalse ja lõbusa arsti juures varem käinud. Tõsiselt. Müts maha.