Surmast mõeldes...Jälle.

Ma mõtlen tihti surmast ja olen end selle eest kirunud. Et kas on vaja. Aga surm on elu lahutamatu osa. Nii paljud minu jaoks lähedased või muidu olulised inimesed on lahkunud ja ma mõtlen sellele, mis on jäänud. Mulle meeldib surnuaedades käia, lugeda hauakividelt inimeste nimesid ja kujutleda neid elusolevaina, ma näeks nagu isegi nende nägusid ja pildikesi nende eludest. Muidugi on see kõigest minu fantaasia. Aga just see viibki mind mõttele, mis on see, mida me endast maha jätame. Kui Jõgeva aleviku vana klubi maha põles, olin ma ütlemata kurb. Käisin varemaid vaatamas ja meenutasin meie pulmapäeva, mis just selles majas toimus. Aga nagu vana sõber Ülari ütles, ega tuli su mälestusi maha ei põletanud, need on ju alles. Ilusasti öeldud. Ja see rahustas mind maha, lohutas. Aga nii võib öelda ka lahkunute kohta. Et ega surm siis mälestusi ei vii. Kuni on inimesi, kes neid mäletavad, on nad meiega. Aga inimpõlv on lühike aeg, tuleb uus ja siis veel uus ja mälestused tuhmuvad kuni lõpuks kaovad. Mõnega seob veri, aga inimest ennast ei mäleta varsti enam keegi. Tema nägu, tema naeru või seda, mismoodi ta hommikul voodit üles tegi või akordionit mängis või kuidas lõhnasid tema juuksed... Nii nagu me loome oma elu, kiht kihi haaval, nii me loome ka mälestusi endast. Ega need peagi alati head olema, vahel olime vihased, mõnikord ebaõiglased. Ajas lahustub kõik halb. Või vähemalt suur osa meie kehvemast poolest. Ja muidugi, kui see halb lausa kuri ei olnud. Vahel võib ju olla ka nii, et inimene tegi eluajal nii palju halba, et head on raske selle seest üleski leida. Aga noh, õnneks mina polegi nii halbu inimesi enda elus kohanud. Aga rahu neilegi. Küllap on uuestisünd ikkagi võimalik ja ehk saavad ka nemad siis võimaluse olla parem inimene. Vahel ma arutlen endamisi, kas ma kardan surma. Ma ripun kõigi oma saja kümne küünega elu küljes ja soovin, et mul jätkuks veel aega. Aga ei pruugi, me teame, et ei pruugi. Ma mõtlen, kas ma kardan surra või on hirmus hoopis mõte liiga lühikesest elust? Suremine polegi ehk alati nii kole. Mõnikord võib surm olla vabastav, nagu minu vanaemal. Aga kas on hirmutav teadmine, et sured või hirmutab hoopis teadmatus? Või on hirmutav lahkumine kallitest inimestest? Eks see ole erinev. Viimasel ajal olen näinud surma ringi tiirutamas, olen tajunud tema lähedust. Mille järgi ta oma valikuid teeb? Nii raske on mõnikord mõista. Nii palju naiivseid küsimusi on suul. Et miks lapsed? Et miks ei ole kõigile võimalust antud? Et kui elu on kingitus, miks see siis järgmisel hetkel sul käest rebitakse? Et miks just need kõige paremad? Et kas nad olid selle ära teeninud? Millega? Millega on näiteks laps teeninud ära liiga lühikese elu? Raske haiguse? Nii palju on neid mikse, mille kohta alati öeldakse, et nii ei saa küsida. Saab ikka, mina küsin, sest ma ei mõista ja see painab mind. Kui surm võtab noore või hea, kas ta eksib? Kas surm võib oma valikuis eksida? Või on see siiski ette määratud? Või on hoopis nii, et keegi kusagil tahab uuesti sündida, aga ei saa, sest ta vajab ühte head hinge enda sisse? See mõte lohutab mind veidi. Et surm ei ole lõplik. Et jäävad mälestused ja ühel hetkel sünnid kellegi teisena, üha uuesti ja uuesti, luues nii aina uusi mälestusi ja elusid...Et ühest minekust algavad kõik uued teed... Lind tegi pesa mu magamistuppa ja liblikad kõhust pääsesid lendu puud kohisesid riidekapis ja voodi all oli rebasel urg Aga mina magan ja magan ja magan ega näe midagi muud peale une ja sinu meid kumbagi ei ole olemas aja tagant ei ärata miski ei enam Lase lahti lihtsalt lase lahti...