Valgus ookeanide vahel

Krabasin enne kinno minekut kaasa hulga taskurätikuid, sest olin kuulnud, et pisaraist selle filmi puhul ei pääse. Etteruttavalt võin öelda, et siiski pääsesin. Või peaaegu pääsesin. Asja mõte polnud muidugi kinnominek nutmise eesmärgil, aga teades filmi sisu ja tundes ennast, olin selleks enam kui valmis. Näitlejate valik oli väga hea. Lugu oli väga hea ja liigutav, hoidsin taskurätikult kramplikult pihkusurutuna, et oleks kohe hea võtta, kogu aeg oli sees võbisev tunne, et kas nüüd, no nüüd,aga miskit jäi kogu aeg nagu puudu. Tunded, mida tegelased traagilises loos läbi elasid, ei pääsenud lõpuni nende seest justkui välja. Oleks tahtnud rohkem näha, tajuda, aimata, sellest valust osa saada. Mida lõpu poole, seda enam näis, et peategelasest mehe veekalkvel silmad, mida justkui liiga sageli lähikaadris näidati, pidigi olema vist see pisarakiskuja. Ehk siis natuke oli fookus paigast ära. Ja olid ka mõned ebausutavad momendid. Näiteks naise raseduse katkemine, mis algas sekundi vältel jalust mahalöövate valudega. No olles asja ise mõlemalt poolt vaadatuna näinud, võin väita, et ei alga ükski raseduse katkemise ega sünnituse protsess nii. Kui naine äkki ja ootamatult valudes klaverile viskus, lootsin, et äkki selles filmis nad seda viga ei tee...Palusin vaikselt, et seekord oleks teisiti, usutavam, pisut pikemalt kulgev, aga kahjuks... Minu taskurätik jäi seekord kuivaks, kuid kui saalis tuled põlema lahvatasid , andsin selle lahkesti oma äranutetud näoga kaaslasele. Igatahes on mul plaan hakata raamatut lugema, sest olen kindel, et sealt saan kätte selle, mida tegelikult ootasin ja millest kogu filmi vältel ikka tsipake puudu jäi... Aga kokkuvõttes - täitsa hea film, soovitan igal juhul ära vaadata.