üks väike vihakõne

Viimasel ajal muudkui korrutatakse, et ära ihalda seda, mida sul ei ole ja tunne rõõmu sellest, mis sul on! Ole sina ise! Ära taha olla see, kes sa tegelikult ei ole! Jne, jne. Ja siis loen lugematul hulgal selliseid õpetussõnu: ole võimalikult efektiivne! Ole positiivne! Ära lase negatiivsetel tunnetel end mõjutada! Ela hetkes! Jäta minevik seljataha! Püstita endale eesmärgid! Jne, jne. Täielik jama! Kas ma olen ainus, kes siin vastuolu näeb? Kui ma tahan olla mina ise, siis annan ma ruumi eneses nii positiivsetele tunnetele, kui negatiivsetele. Kui ma olen kurb, siis olen, ei suru seda välja mõeldud positiivsusega maha. Ja mis mõttes ära lase end kriitikast segada? Muidugi lasen, kuidas ma muidu arenen? Ja ma ei soovi olla efektiivne! Mida kuradit see üldse tähendab? Ma tahan elada omaenda elu, nii heas kui halvas ja olla täiesti ebaefektiivne! Paratamatult on igaühe elus inimesi, kes ei ole ehk kõige meeldivamad ja sõbralikumad, aga mis teha kui nendega koos tuleb sama rada käia, olgu siis tööl või mujal. Ja minevik ongi ju see, mis meist tänase mina vormis. Miks kuradi pärast peaksin ma siis selle eest mitte tänulik olema? Elu ongi üks jõle kompott. Segu hapukapsastest, piimast ja õunakissellist. See ongi huvitav ja karastav ja õpetlik ja rikastav ja mida kõike veel. Ma ei viitsi kogu aeg jännata mingite väljamõeldud mõttetute loosungitega, mida päriselus pole iial võimalik rakendada. Jumala eest, võiks need eneseabiraamatud ära keelata... Ja uskumatu, kuidas inimesed neid loevad! Karjakaupa! Milleks, sõbrad? Kui teil endal aju üldse ei ole, no siis laske käia! Kui on, kasutage seda vahelduseks. Ja milleks teile erinevad tunded ja emotsioonid antud on? Jumala eest, loen oma elu esimest eneseabiraamatut ja jõuan end seaks vihastada. Kui ma nüüd hakkangi positiivseks, kogu aeg olen sellise näoga, et olen õnnelik, nägu naerab, süda kisendab. Kustutan mälust kõik väärtuslikud elatud aastad, sest need on minevik, hakkan efektiivseks, misiganes see ka ei tähenda, kirjutan märkmikku nimekirja eesmärkidest, mida tahan saavutada, kriitikat ei pea miskiks, keeran vastikutele inimestele selja, kui nad mind kõnetavad, näen ainult lilli ja liblikaid, aga äikesetormi ja tsunami ees sulgen silmad, lollis lootuses, et siis need mind ei puuduta... No andke andeks, kes ma siis oleksin? Ja millal ma siis ELAKSIN?!