Suure vaeva ja tõsise pingutusega suutsid nad isa püsti tirida, kuid niipea, kui nad temast lahti lasid, kukkus elutu keha uuesti vagude vahele röötsakile, kord ühtpidi, kord teistpidi nagu suur kaltsunukk. Tema nägu oli lõpuks mitmest kukkumisest mullane ja poolkinnised silmadki mulda täis.
"Mullast oled sa võetud..."mõtles Maiki "aga kas mullaks saama pead sa just niimoodi?"
"Too keldrist mõned kartulivakad. Paneme ta nende najale, ega meil muud üle jää" kamandas ema ja Maiki tegi, mis kästud.
Vakkadega tagasi jõudes ei suutnud ta emale siiki nähvamata jätta:
"Kartul alles tärganud, aga meie usin isa juba vakkadega põllul, kõblas käes, kõvas tööhoos lihtsalt põllul püsti seismas!"
Ootamatult hakkas ema selle peale naerma. Nagu tavaline inimene mõne hea nalja peale. Maiki ei mäetanudki enam, millal ema niimoodi viimati naernud oli. Kuid sama äkki, kui see naer algas, sama äkki see ka lõppes ning Maiki süda võpatas korraks. Süda, mille tundetuse pärast ta mõni aeg tagasi mures oli, näitas siiski, et ta tunneb midagi ja see midagi oli hirm.
No comments:
Post a Comment