Kui Maiki nõelaga tagasi jõudis, oli ema juba isa keha sirgeks kohendanud ja sobitas tema pead endisele kohale. Käes oli tal kera tugevat nööri. Maiki ulatas emale nõela.
"Mina seda kaasa ei tee" ütles ta vaikselt.
Ema rapsas temalt nõela, kuid tegi seda liialt rohmakalt, nii et pikk ja terav nõel tema sõrme sisse korraliku augu torkas.
Tema sõrm hakkas silmepikselt veritsema ja üks veretilk kukkus isa kaamele põsele.
"Pagan!" kirus ema ja kuivatas tilga, rapsates varrukaga üle mehe põse. "Sa ei saa minu verd ega pisaraid!"
Maiki tahtis ruumist lahkuda, kuid enne veel, kui ta sammu astuda jõudis, ütles ema:
"Ole siin, mul võib sinu abi vaja minna".
Maiki kuuletus, sest teadis, et vastuvaidlemist enam ei ole. Deemon emas oli ärganud. Aga see polnud esimene kord. See deemon oli ärganud kordi ja kordi ja Maiki kahtles, kas see koletu deemon vahepeal üldse uinunudki oli. Nüüd tuli end kaitsta ja kõige parem viis selleks oli kuuletumine.
Ema asus agaralt õmblema ja Maiki vaatas seda kõrvalt. Tema ees põrandal lamas isa, inimene, keda ta oli armastanud ja kellesse uskunud. Ema, käed verised, tegeles õmblemisega. See oli raske töö, sest nahk oli tugev ja nõela tuli iga piste ajal jõuga sellest läbi suruda. Maiki süda oli aga ootamatult tuim. Ta ei tundnud midagi ja see tekitas temas kõhedust. Kas ka tema on oma ema moodi? Ema moodi koletis, kelle süda enam midagi ei tunne, peale viha ja verehimu?
Kui töö oli tehtud, tassisid ema ja tütar isa majast veidi eemale jäävale kartulipõllule, kuhu avanes vaade ka külateelt. Päev säras juba täies hiigluses. Inimesi võis iga hetk siit mööda minemas näha ja isa oli vaja kiiresti saada asendisse, mis oleks mõjunud möödakäijatele , kui tööhoos usin kartulikõplaja. "Kõplajale, kes seisab paigal ja kõblast kordagi ei liiguta?" mõtles Maiki tuimalt, kuid ei öelnud seda.
No comments:
Post a Comment