"Ma ütlesin-ma mõtlen midagi välja" sisises ema ähvardavalt Maikile lähemale astudes ning tema silmis oli Vanakurat Maikile juba tuttava tulukese süüdanud.
"See on siis jälle see pilk, mida ma kartma peaks..."pomises Maiki ja keeras pilgu kõrvale.
"Minuga ära lollita, laps" ütles ema järsult ja Maiki teadis, et jutt on lõppenud, tuleb hakata tegutsema.
"Siiski, üks küsimus veel, lugupeetud ema. Mida me Kaurile ütleme, kui ta koju tuleb?" julges Maiki mõne aja pärast vaikselt küsida.
"Ei isa läks ära ega tule enam tagasi" vastas ema tooniga nagu oleks vastanud küsimusele "kas sa võileiba tahad".
"Ja nii lihtne see ongi arvad?" tuli iroonia Maiki häälde tagasi.
"Jah, nii lihtne see ongi. Isad lähevad ära ja ei tule enam kunagi tagasi. See pole küll mingi uudis. Nagu seegi siin, tahtis minna..." tonksas ema põlglikult jalaga isa lõtva kätt. "Täiesti mõttetu mees" ütles ta rahulolevalt. "Aga lõpetaks nüüd targutamise ja otsiks tugevat nööri, et see tühi pea jälle selle keha külge tagasi saada. Ja kotinõel too nööbikarbist"
Maiki, kes oli isa kõrval kummargil, tõusis, et ema käsku täita. Sel hetkel justkui silmanurgast vaid vilksamisi paistis talle, nagu oleks isa keeranud oma tuhmid silmad korraks tema poole. Ainult imeväikeseks hetkeks, sest kui Maiki arglikult allapoole kummardus, et asja kontrollida, vaatasid isa poolsuletud laugudega silmad nagu ennegi kusagile tühjusesse.
"Imelik"mõtles Maiki ja läks tuppa nõela tooma nagu ema oli käskinud.
No comments:
Post a Comment