Istusin tema voodil ja vaatasin, kuidas ta iga tunniga hääbus. Ta oli kaotanud kõne-ja liikumisvõime. Ainus, mida ta teha suutis, oli silmade pilgutamine. Ennast viimse jõuvaruni pingutades suutis ta minu kätt pigistada.
"Sa saad sellest piinast varsti lahti. Kõik saab varsti läbi ja sa pääsed sellest, enam ei pea sa kaua vaevlema" ütlesin. "Kas sa saad aru, mis ma räägin? Kui saad, pigista mu kätt"
Nõrk surve käele andis aimu, et ta teadis, mis temaga toimub. Mulle kippus nutt peale, aga ma ei tahtnud seda näidata. Me mõlemad teadsime, et surm seisab kusagil lähedal ja vaatab meid. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei tea siiani, kas see on kõige parem lohutus piinades väsinud inimesele, kui tema lapselaps ütleb, et sa sured varsti ja pääsed kõigest. Äkki oleksin pidanud ütlema, et sa saad terveks.
Järgmisel päeval teda enam ei olnud...
No comments:
Post a Comment