Eesti mees

EESTI MEES

Eesti mees oli igati tubli mees. Tal oli võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht oma isiklikus sadamas, ilus vene naine Ira, veel ilusam poola armuke, suvila Lõuna-Eestis, oma saar ja edukas firma. Ning muidugi kõik muu pudi-padi nagu näiteks ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Kõik tema omad. Ja tal oli palju raha. Raha oli lauasahtlites ja köögikapis, kummutis ja puhvetis, taskutes ja kindalaekas, suvila öökapis ja mõni pakk ka ämma kapis. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja olema.

Tema firma oli edukas. Tema kodus oli ohtralt kunsti, oli antiiki ja butiiki, gurmaani ja glamuuri, kulda ja karda.

Hommikul jõi ta kassikakast läbi käinud kohvi, sest see oli talle sobivalt kallis, lõunasöögi sõi ta kesklinna parimas restoranis, sest see oli linna üks kallimaid, õhtusöögiks kalamarja ja  vaalaliha, mida lasi otse Norrast tuua.

Mõnel päeval nädalas osales ta suurejoonelistel vastuvõttudel ja andis jah-sõna edukate inimeste küllakutsetele ja koosviibimistele. Neil peentel üritustel joodi ikka Frapin Cuveed, mis oli pärit üheksateistkümnendast sajandist, lisaks oli see kristallpudelis, millel 24-karaadisest kullast kork. Jook, mis nende meeste vääriline.  

Ta oli ka lahke mees. Kui ta autost välja astus ja oma mantli haaras, pudenes selle taskust tänavale kümneid eurosid. Ta ei hakanud kummardama, et neid üles võtta. Tema juba ei kummardanud kellegi ees! Ta annetas igal aastal märkismiväärse summa oma lapsepõlvekodu lähistel asuvale lastekodule. Ja kui keegi kohalikest ajakirjanikest ei märganud seda lahkust ajakirjanduses kajastada, siis kajastas ise, lastes oma isiklikul sekretäril selle kohta loo avaldada. Ikka tema pildiga, kuis siis muidu. Sest ta oli ka ilus. Viiel päeval nädalas veetis ta kaks tundi pilateses ja käis regulaarselt solaariumis, sest talle meeldis ilus olla. Ilus mees võib ju alati ajakirjanduse esilehti kaunistada. Ja kui oli vaja, siis võis ta ka maksta selle eest, et pidevalt pildis olla. Maksmises ei olnud kunagi küsimus.

Umbes kuuel korral aastas viis ta oma naise reisile, enamasti soojale maale, sest talle meeldis, kui naine oli temaga rahul ning teda oma sõpradele taevani kiitis.

Igal õhtul, kui ta hotellist armukese käte vahelt koju jõudis ja oma ilusale naisele tervituseks musi andis, võis ta päevaga rahul olla, sest usin koduabiline oli valmistanud hõrgu õhtusöögi ning lasknud vanni kuuma vee, mida kaunistasid värsked roosiõied ja sellega võis ta oma väsitavale päevale ilusa ümara punkti panna. Muide, ta polnud oma koduabilist kunagi näinud. Kui ta enda majja abilist otsis, lasi ta tema enda koostatud reeglite alusel oma naisel otsustada, kes selle töö endale saab. Sest ta kartis, et äkki see koduabiline on vana, paks ja kole. Aga seda poleks ta oma ilusas kodus talunud. Nii ei teadnud ta siiani, kes oli see inimene, kes tema säravale elule selle pisikese täpi pani ja ta oli keelanud ka naisel temast rääkida, teda kirjeldada või nimepidi nimetada.

Nagu iga päev, nii ka täna lipsas abiline kohe tagantuksest välja, kui mees eesuksest esikusse astus. Nii ei olnud nad kunagi kohtunud.

Ühel päeval aga hakkas eesti mehel igav. Talle tundus, et kõik, mida rikkad inimesed pidid omama, oli tal olemas. Ja üldse hakkas tema elu allamäge minema – armuke oli juurde võtnud ja kaks aastat vanemaks saanud, naine kippus lapsi tahtma ja peod ja vastuvõtud olid muutunud rutiinseiks ja igavaiks. Ikka joodi kalleid jooke, tõmmati kalleid sigareid ja söödi peeni roogi, aga midagi jäi puudu.

Eesti mees proovis oma elu muuta, et keerulisest olukorrast välja tulla ja võttis endale uue armukese, endast poole noorema, plaatinablondi ja saleda kui piitsavars, pealegi sakslase. Kuid peagi tundus talle, et see naine pole päris täiuslik. Tema rinnad olid liiga väikesed ja nina ümar nagu talunaisel. Nii lasi mees teda pisut tuunida ja armuke sai uued rinnad ja peene nina.

Mõnda aega kulges eesti mehe elu rahulikult ning ta oli peaaegu õnnelik.

Aga tasapisi hiilis jälle igavus naha ligi. Vahetas siis välja auto, ostis veel ühe maja, suurema ja teist värvi ning tahtis juba naise kallale minna, aga naine hakkas põlvitama ja pisarsilmil paluma, et ta teda ei jätaks ja kuna mehel oli hea süda, siis ta jättis oma naise majja edasi. Sest ega tal ju miskit häda ka polnud – oli oma vanuse kohta päris kobe ja häbeneda teda ei tulnud.

Aga mees tahtis aina enam üksi olla ja saatis siis naise mõneks ajaks ümbermaailmareisile.

Oma koduabilisega tuli suhelda nüüd kirjade kaudu, mida vastastikku esikukapile jäeti. Kõik sujus probleemideta: värsked lilled olid alati vaasis, kuum vesi lõhnavate roosiõitega vannis ja soe söök kaetud laual ootamas, kuni üks saatuslik õhtu muutis eesti mehe elu igaveseks. Nimelt tema koduabiline ei olnud vanni vett lastes kuulnud, kui peremees esikusse astus ja ta polnud jõudnud tagauksest välja lipsata. Nii põrkasid nad ehmatusega kokku. Esimest korda elus, silmast silma. Eesti mehe ees seisis umbes temavanune tavaline eesti naine, juuksed kiiruga kuklasse keeratud, meikimata pisikesed silmad ümarate põskede kohal otse mehe silmadesse vaatamas, kitsavõitu kleidi nööbid lopsakal rinnal, mis ehmatusest üles-alla liikus, lahti hüpanud. Mees läks vanni, naine tema järel...

Ja nii eesti mees armuski.  

Nad seksisid sealsamas ega märganud enam midagi peale teineteise. Edasi juhtus nii nagu tavaliselt. Neil jagus silmi vaid teineteisele. Naine jäi rasedaks, sündisid lapsed, mees jäi kodusemaks ja firma käis tasapisi alla, majad, maastur, korterid ja jaht võeti võlgade katteks. Saar sai uuele omanikule ja tema naine jäigi reisile.

Nad sõid edaspidi kartulit ja hakklihakastet, kasvatasid lapsi ja elasid üürikorteris, mis vajas remonti. Mees oli valge kui sai ja tema kõhtu kattis rippuv polster. Tema armastatu võttis kolmkümmend kilo juurde, tema juuksevärv oli alailma välja kasvanud ja ta armastas õhtuti teleka ees õlut rüübata.

Kui mees viiekümne neljaselt infarkti suri, oli tema matusel peale tema pere vaid üks leinaja: tema naine oli reisilt tagasi jõudnud.