Eesti laps

Eesti laps

Eesti laps oli täitsa haige. Aina tuulerõuged, peavalud ja katkised hambad, oh häda ja viletsust!

Aga muidu oli lapsel elu hea, kui närb tervis välja jätta. Tema tüütud vanemad ei juurutanud reegleid ega seadnud piiranguid. Nii sai laps veeta kõik oma päevad internetis, süüa kartulukrõpse ja juua energiajooki niipalju kui hing ihaldas. Vahel eksitas end ka kooli ära. Mitte selleks, et oma tulevikku kuidagi kindlustada vaid selleks, et vanaema ei möliseks.

Tema ema oli Soome tööle läinud ja isa täristas Afganistanis püssi. Millestki pidi ju uue telefoni, läptopi, e-lugeri ja interneti eest maksma, seda taipas eesti laps hästi. Ja ega ta virisenud. Juba vanavanemad olid õpetanud, et eestlane ei virise.  

Ema ja isa ei saanud vahepeal koju tulla, kuigi oleksid väga tahtnud, sest neil polnud sõidu jaoks raha. Nad pidid ju lapsele normaalse elu tagama, see on iga lapsevanema kohustus.

E-lugerit polnud laps veel kordagi kasutanud, aga õpetaja oli käskinud selle osta, sest kuidas ta muidu oleks saanud kohustuslikku kirjandust lugeda. Paberraamatuid oli raske hankida ning need ajasid niigi viletsa tervisega lapse köhima ja aevastama. Kuid saladuskatte alla võib öelda, et ega ta lugeda tahtnudki, polnud huvi. Nii vedeles mõttetu riistapuu voodi all, kaetud priske tolmukihiga. Seal vedes palju muudki.

Nii see laps muudkui kasvas ja arenes, omasoodu. Jumal vahel juhatas, vahel käis vanaema vaatamas, aga viimane põgenes miskipärast alati pärast mõnda minutit nagu oleks tal tuli takus. Kodus nuttis pärast vaikselt patja, kui keegi ei näinud. Jumal oli ainus, kes iga sita asja pärast jalga ei lasknud.

Aeg läks. Laps kasvas, õppis rohkem elu- kui päriskoolis ning elast pöörast, kohati hullu elu. Kuni Jumal ei viitsinud enam temaga mässata ja andis lapse Saatuse hoolde.

Ühel päeval tuli ema Soomest ja isa Afganistanist, sest lapsel oli sünnipäev. Ta oli nüüd täiskasvanu.

Ema astus uksest sisse ja ehmatas. Isa astus esikusse ja ehmatas. Räämas korteri uksel seisis keegi pikk ja kõhn, längus õlgadega võõras habetunud mees, kanepipläru suunurgas. Taamal, segamisi räpasel voodil paistsid kellegi mustad jalatallad ning nende alt veel kellegi tallad.

Pikk suitsupilve mattunu vaatas tulijaid, uuris ja puuris, aga ikka ei tulnud tuttavad ette.

Ema ja isa läksid tagasi sinna, kust olid tulnud. Oma pojast ei kuulnud nad enam kunagi.

Lapsest nooreks sirgunud poiss aga istus oma kongis ning ootas, mis Saatusel talle veel varuks on.