Eesti ema

EESTI EMA

Üks vilets eesti ema ei armastanud oma last. Ta aina vaatas ja vaatas seda last, aga ei tulnud armastust. Ootas veel, embas ja toitis, aga ikka ei midagi. Otsustas siis lapse lastekodusse ära anda. Andis ära, aga armastust ei tundnud enam ka enda vastu. Tõi siis lapse tagasi, toitis ja kattis, aga mida ei tulnud, oli armastus. Nii solgutas see vilets ema oma lapsukest mitu korda lastekodu vahet kuni jättiski viimaks sinna. Käis veel korda kaks vaatamas, aga mis sa ikka vaatad, kui armastust ei ole. Vähe sellest – talle isegi ei meeldinud see laps. Oli teine kõhnavõitu ja imeliku noka moodi ninaga. Täitsa kole tüdruk kohe. Nii ta enam oma last vaatama ei läinudki.

Järgmised aastad elas naine oma elukest nagu oskas, tegi tööd, mida oskas ja leidis lõpuks mehegi, keda vääris. Oma lapse oli ta unustanud.

Aastad läksid ja üsna väärikas eas sünnitas naine oma mehele lapse, uue ja ilusa, sirge nina ja terve jumega. Hakkas seda last kohe hirmsasti armastama. Nunnutas ja kallistas, patsutas ja paitas. Armastas kohe nii, et valus hakkas.  

Last kasvatades kadus aeg kiirelt, tütreke kasvas  suureks, lõpetas ülikooli, leidis hästi tasuva töö Austraalias ning pühkis Eestimaa tolmu igaveseks jalgadelt. Ema elu hakkas allamäge veerema. Tema mees leidis uue naise ning see õnnetu eesti ema tundis end aina üksildasemalt ja üksildasemalt. Vana naine elas eraklikku elu ja otsis aina rohkem tröösti pudelist.

Ühel südatalvisel päeval aga koputati tema uksele ja selle taga seisis kongus ninaga kõhn keskealine naine. Kole naine oli.

„Mida te soovite?“ küsis ema võõralt naiselt.

„Ma tahtsin oma ema näha,“ vastas naine.

„Siit te küll oma ema ei leia,“ ütles vana naine.

„Aga teie oletegi mu ema!“ pahvatas tulija pisarsilmil.

Nüüd jäi vana naine vait. Ta vaatas ja vaatas seda koledat võõrast ja hakkas teda armastama. See oli imelik, naine oli halva jume ja kongus ninaga, nagu teiselt planeedilt, ja ometi tundis vana naine armastust rinnas paisumas. See kasvas ja kasvas kuni ähvardas südame purustada.

Ta muudkui kallistas võõrast ning aina nuttis ja nuttis.

„Mu tütreke, kallis, kui hea, et sa tulid! Minu päiksekiir ja tulevik!“ õhkas ta.

Noor naine aga tundis end üsna kohmetult, sest ta ei armastanud seda ema. Ta ei tundnud kohe mitte midagi, ei armastust ega kaastunnet, ei viha ega vihkamist. Mitte midagi ei tundnud. Ta tõukas selle nutta löristava vana naise endast eemale, vaatas korraks tema hallidesse viinauimas silmadesse ning astus trepist alla.

Uks kolksatas kinni.