Eesti mehe naine

EESTI MEHE NAINE

Eesti mehe naisel Iral oli elus vedanud. Tal oli varakas mees, võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht sadamas, suvila Lõuna-Eestis, väike saareke meres ning igasugust muud pudi-padi nagu ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Ja muidugi raha, palju raha. Osa rahast ema sahtlis, nii igaks juhuks.

Ta käis mitu korda aastas soojamaareisil, hoolitses igapäevaselt oma välimuse eest, lastes oma keha treenida ja masseerida, käis ilusalongides ning veetis aega kaubanduskeskustes ning sõbrannadega restoranides lõunatades ja kallist veini rüübates. Tema kodu eest hoolitses koduabiline ning naine ei pidanud argipäevaste muredega oma ilusat pead vaevama.

Ainus mure oli see, et tema mees oli igav kui silikaatsein. Enamuse ajast saatis ta mööda tööl või armukese seltsis ja mõned õhtud nädalas jõi ärimeestega kallist konjakit ning rääkis rahast. 

Nii muretses ilus naine Ira endalegi armukese, kes oli mehelik ja tähelepanelik ning seksuaalselt võimekas. Ainus puudus, mida ehk sellele armukesele ette heita sai, oli tema suhteline rahatus. Ta nimelt töötas üsna kehval kohal, ülikoolis õppejõuna. Aga selle pisikese vea kõrvaldas eesti mehe naine kiirelt. Ta maksis mehe treeningute ja hobide eest, maksis kinni nende ühised rikkalikud lõunasöögid ja kopsakad hotelliarved, tasus tema ema hooldekodu kulud ning ostis mehele kuhjade viisi raamatuid, mida mees lugeda armastas. 

Jah, nad olid väga õnnelikud ning nede õnne varjutas asjaolu, et naise enda mees hakkas naisele tülikaks muutuma. Neil vähestel õhtutel, kui ta kodus oli, oli mees tujukas ja mossis, kõndis sihitule mööda uhket maja, rind rikkusest ettepoole kummunud ja selline mehe olek hakkas naist aina enam ärrritama. Naine ihkas iseseisvuse järele. Talle oli muutunud koormavaks olla oma mahe mängukann, keda üles keerati ning suund kätte anti, kuhu ta minema peab ja mida tegema peab.

Nii tekkis Iral pisike plaan. Tasapisi hakkas ta raha koguma. Ta võttis seda kapsi ja sahtlist, mõne paki raamaturiiulist ja mõne suvilast, küsis mehelt lõunasöökideks ja ilusalongide jaoks, külluslikeks shopinguteks ja massaažiseanssideks. Ka autokooli jaoks oli ta raha välja kaubelnud ja uus autogi, tema enda isiklik, seisis garažis ja ootas kannatlikult oma ilusat juhti. Jah, lahke oli tema mees ja nii kogunes tasapisi naise pangaarvele üsna kopsakas summa ning tulevik oli kindlustatud.

Naine oli ammu tähele pannud, et mees oli väsima ja tüdinema hakanud. Ta otsis uusi eesmärke, seadis uusi sihte, kuid näis, et miski ei rahulda teda. Nii vahetas ta algatuseks välja oma auto, ostis siis veel ühe maja ja vahetas välja ka armukese, kuid oli ikka aina tülpinud ja mossis ning noris kodus oma kalli naise kallal tüli. Naine ei kannatanud seda enam välja ja palus, et mees lubaks tal reisile minna, kuigi viimasest reisist polnud kuigi kaua möödas. Mehe näost paistis kergendus. Naine kasutas seda ära ning teatas, et sooviks seekord pikemalt reisida ja maailma näha. Mees rõõmustas ega vaevunud seda isegi varjama ja saatis oma abikaasa ümbermaailmareisile, andis veel tublisti reisirahagi kaasa.

Naine rõõmustas. Lõpuks ometi sai ta olla tema ise! Ta broneeris reisi kahele, saatis armukese ees minema ning sõitis ise järgmisel päeval talle järgi. Sest enne minekut oli naisel vaja üks asi korraldada...

Nimelt oli neil koduabiline Maia, priske maalt pärist keskealine naine. Maia oli väga osav, ta oli aastaid töötanud koolisööklas kokana, oskas valmistada suurepäraseid roogi ja hoidis kodu ideaalses korras, sest lisaks kokaametile, oli ta viimasel ajal töötanud pikki aastaid Soomes koristajana. Kodutööd tulid tal seetõttu väga hästi välja ning boonuseks oli ka see, et ta oskas vajadusel majaperemehele meele järgi olla. Meelas naine nagu ta oli.

Naisel oli Iraga kokkulepe, et mees ei tohi Maiat kunagi näha. Selline oli iseka eesti rikkuri soov. Tööd pidid olema tehtud, aga koduabiline hiiligu tagauksest välja, kui peremees koju saabub.

Ira andis nüüd matsakale naisele kopsaka rahapaki ning palus, et naine järgmine kord minemalipsamisega viivitaks. Muidugi oli maias Maia sellega kohe nõus. Rahapakk oli jäme ja mees ju kena! Seda ei lasknud ta endale kaks korda öelda.

Kui Ira järgmisel päeval oma armukesele järele lendas, oli tema suu naerul. Nii lihtsalt oligi tema kallis meheke õnge läinud! Uudishimu ei olnud talle asu andnud ja nii oli ta õhtul maja nurga juurde mehe kojutulekut ootama jäänud. Ta kohe pidi seda etendust nägema! Ja kõik läks kui õlitatult! Koduabiline viivitas minekuga nagu plaanitud ja nad põrkasid tema mehega esikus kokku. Seda, mis edasi juhtus, Ira enam pikalt ei vaadanud...

Nüüd vaatas naine tema ees seisvat kirstu, pisarais lastekarja ning punetavate silmadega sajakilost Maiat ja tal hakkas isegi pisut kurb. Kui tseremoonia surnuaias oli läbi, läks ta leinava naise juurde ja andis talle rahapaki.

„Kuludeks,“ ütles.

Maia noogutas tänulikult ning puhkes uuesti nutma.

Ira kõndis aga kiirel sammul minema. Eemal ootas teda tema kallis Sergei.