Thursday, November 8, 2012

Jaan Tättest alustades

Juhtusin vaatama saadet Jaan Tättest, mida Kanal 2 näitas. Saate lõpuosas, kus ta rääkis sellest, kuidas pärast pikka ümbermaailmareisi pole miski tema sees endine ja mida ta praegu tunneb, sain ma äkki aru, millest ta räägib. Mina pole kaugetel maadel reisimas käinud, aga ka minu sees on toimunud sarnased protsessid. Kogu selle aasta vältel olen käinud mitmetel erinevatel üritustel, näinud erinevaid paiku meie pisikesel Eestimaal ja kohtunud paljude inimestega ning minuga on kogu aasta jooksul juhtunud veidraid asju...Nagu oleksin samuti pikal rännakul olnud. Ja minu mõtted ja tundmised on sarnased Jaan Tätte omadega. Minu rännak pole olnud küll maailma mõõtmes, see on olnud pigem minu enese sees. Kuid ka seal on paiku, mis hirmutavad, on pisikesi paradiisisaari, huvitavaid tegelasi. Aga ka koletisi, surmahirmu ja pimedust.
Ka mina tunnen, et paljud inimesed, kes siiani mu elus mingil moel olemas olnud, ei ole mulle enam vajalikud...Kõlab ülbelt vist. Egoistlikult. Jumala eest, ma ei taha kedagi solvata, aga tunnen samuti, et on terve hulk inimesi, kes mulle justkui midagi enam juurde ei anna ning ma olen hakanud neid tasapisi oma elust tõrjuma. Otse loomulikult ei kuulu nende hulka minu sõbrad ja lähedased. Need, kes on mind hoidnud. Need, kes reetmise tähendust ei tea...Mu südames on ikka olnud inimesi. Ja neid polegi nii vähe. Kes kord südamesse koha saanud, ei see sealt enam niisma kao...Kogu senine elu on olnud üks paras tohuvabohu. Asjad on olnud sassis, on palju südamevalu. Nii teiste, kui iseenda pärast. Mu enda mõtted on olnud nagu miljon sassi läinud lõngakera, mida olen vaadanud ja vaadanud, lootusetult vaadanud, nutt kurgus püüdnud otsast harutada. Taibanud, et see ei hargnegi. Kuni ühel hetkel sain aru, kuidas maailm toimib. Kõik reastus tasapisi ühele joonele. Lõngad hakkasid vaikselt hargnema. Ja ma ei teinud ise selleks suurt midagi...
On kummaline tunne. Olen vaimses mõttes juskui pikemaks kasvanud ja ma näen kõrgemalt paremini nii kaugemale, kui ka sinna alla, kuhu mõned asjad ja inimesed maha jäid. Need, kes ei kasvanud....
Ma ei saa öelda, et materiaalsed asjad mulle üldse korda ei lähe. Lähevad ikka. Riideid on ju vaja, et soe oleks ja jalanõusid. Mõnikord ihaldan ka ilusaid asju. Aga need peavad olema mõttega asjad. Neil peab olema tähendus, sisu. Näiteks kingiti mulle aastaid tagasi üks pronksist vibalik naisekuju, selline kummaline, peenikeste jalgade ja rippuva kõhuga. Seisis teine üksinda ja nukrana mu riiulil. Suvel Tallinnas olles jäi mulle ühes poes silma samasugune kujuke, aga mees, habeme ja kõvera jalaga. Muidugi ostsin ma ta kohe ära! Nüüd seisavad mu kapil mõlemad kõrvuti ja sümboliseerivad mehe ja naise kokkukuuluvust, armastust. Ja mul on hea neid vaadata.

Ma tajun, et maailm ei saa enam andistviisi kaua toimida. Inimene on loodusest võõrdunud, kolinud linnadesse, ihaldades aina enam ja enam materiaalseid hüvesid. Me vaatame igal hommikul peeglisse ja ütleme endale naeratades "Tere, Jumal". Aga Jumalaid saab olla vaid üks, neid ei saa olla mitu. Ja see Jumal on väljaspool meid. Olgu ta siis loodus meie ümber või universum. Aga inimene peab end kõikvõimsaks.
"Ma ei tea, kuhu see viib ja võib-olla lõpetan ma hullumajas," ütles Jaan Tätte. Ja võib-olla mina ka, aga ma ootan põnevusega, kuhu see maailm tüürib. Kas täituvad ennustused, mille kohaselt 2012 aasta lõpeb katastroofiga? Kui uskuda maiasid, miski Tiibeti laama ettekuulutust, puurida end püramiidide saladustesse, lugeda iidsete tarkade kirjeldusi sellest, kuidas päike tõuseb neli korda idast ja neli korda läänest ning arvestada teaduslikult kinnitust leidnud päikese aktiivsuse suurenemisest, siis võib oodata meid 21.detsembril ees pikk pimedus.
Minule tundub, et tsiviliseeritud maailma keeb kui põrgukatel. Ühel hetkel viskab see kaane pealt. Puhas füüsika. Aga millal on see hetk? Oskame me seda oodata? On meil tarkust, et selles ellu jääda?
Otsustasin, et ostan ikka varuks küünlaid, tikke ja toitu... Nii igaks juhuks. Ja kui 22.detsembril on päike taevas, siis võite mu üle avalikult naerda, kannatan ära. Toidu tarvitan tasapisi ära, tikud ja küünlad ka. Kutsun sõbradki õhtusöögile. Midagi ei lähe raisku. Ja elu läheb edasi...


No comments:

Post a Comment