Kõik on palju palju lihtsam. Me otsime keerulisi teid pidi elu mõtet, filosofeerime armastuse teemal, mis iganes teemal, meie tehnoloogia areneb ja meie läbi selle loome enesearenguid. Ostame uusi äppleid ja aifõune, kasutame feisbuuke ja ...ma ei viitsi kõiki neid asju meelde jätta. Juba ammu enam ei oska ma neist nimedest mitte midagi välja lugeda ja ei taha ka, mul jääb arusaamatuks, millega tegu, sest eesti keelt ju enam ei kasutata.
Progress-sõna, mis köidab ja hirmutab. Ja tõenäoliselt ka hävitab ükskord..
Tegelikult on kõik palju palju lihtsam. Väga lihtne.
Istun kodutrepil. Vaatan lumist metsa. Päike paistab, puud praksuvad, sest äsjane sula on asendunud külmaga. On nii vaikne, ainsaks hääleks enda vere vali kohin kõrvades. See tundub jube, see hirmutab. See tuletab meelde, et oled olemas. Et see pole uni, see on päriselt.
Ja siis hakkad kuulma- auto sõidab kusagil kaugel, kuuled selle mootori kauget mürinat, seda kuidas juht käiku vahetab. Siis rong, ühtlane rütm rööbaste kajas. Külakoerad hauguvad kaugel. Veel üks auto. Siis jälle vaikus, vere kohin. Hirm elu ees, mida pole ehk julgenud elada.
Mets on mets, auto on auto, rong on rong ja neis on teised inimesed, kes vaatavad teele, aknast välja ja kuulevad oma vere kohinat. See on meie elu.
Kõik ülejäänu on kosmiline prügi.