Nii kuradima ajalik on kõik.
Nii kitsas- väikses valges raamis.
Me elu-kõigest imeväike lõik,
kus jalad vaevu puudutasid maadki.
Ka silmapiir on piir, ta kutsub, viipeks tõstab käe...
mis päiksest kullatud ja mitte liiga kauge.
Kuid silmapiiri suunas minnes äkki näed-
aeg otsas. Surm puudutab su lauge.
No comments:
Post a Comment