Üksinda või üksinda?

Mis vahe on üksiolemisel ja üksildusel? Kui ma olen üksinda, kas ma olen siis üksildane? Kui ma olen üksildane, kas ma olen siis üksinda? Kas teine neist on kestev seisund, esimene ajutine? Või on üksildus enese tahtmisest sõltumatu olemine, üksiolemine aga enese vaba valik? Kumb ma siis olen? Kas ma surres olen üksildane või üksi? Ernest Hemingway ütleb, et merel ei ole inimene kunagi üksi. Aga surres? Kas üksildus teeb meid nõrgaks ja üksiolemine tugevaks? Või on vastupidi? Kas mul ongi sellepärast kogu aeg külm, et ma olen üksildane? Kas üksindusel ja üksildusel on vaid tähevahe? Või on seal midagi põhimõttelist? Miks vahel on tunne, et inimesed mu ümber tekitavad minus üksildust? Mida rohkem inimesi, seda suuremat.
Njah... Tunnen end kui tordiviil, mis on uhke ja maistva terviku küljest lahti lõigatud, aga keegi pole seda tükki veel enda taldrikule tõstnud. Ootel tordiviil...Kas sellest, kes on sööja, sõltub üldse midagi?

Nukrad mõtted

Ma elan alevis, kus olen sündinud ja kasvanud. Siin on mulle tuttav iga puu, iga maja, iga kuuritagune. Ma mäletan oma lapsepõlvekodu keldri lõhna, lund majade vahel, mis oli hokimängu käigus saadud löögist vastu sõbra nina verest punane. Mäletan maantee alust truupi, kus sai silmi hirmust kinni pigistades oodatud, millal auto meist üle sõidab. Ma mäletan maju, mida enam olemas ei ole, inimestest rääkimata.
Siin töötasid minu ema ja isa, ma tundsin kõiki inimesi, teadsin nende nimesid, seda, kus nad tööl käivad ning millega tegelevad. Õue minnes teretasin ma neid kõiki, sest olime justkui üks suur pere, kes jagasid seda kena väikest kohakest, meie ühist kodu. Siin jagus kõigile inimestele tööd, elati tagasihoidlikult, kuid asjad toimisid. Lapsed olid rõõmsad ja vanemad suures osas eluga rahul.
Iga päev bussiga koolist tulles astusime me sisse sööklauksest ja sõime Ly ema tehtud kotlette. Me ei tüdinenud neist kunagi! Kui kooliriided olid vahetatud, läksime õue ja mängisime Rooside sõda, kelgutasime keldrimäel, suuremaks ja julgemaks saades metsas Vahimäel. Uisutasime tornmaja vundamendiaugus, kuhu sügisel oli kogunenud vesi ning mis külmade saabudes liuväljaks muundus. Teismelistena kuppisime bussijaamas suitsu, käed külmast kanged, lärmasime kohalikus kinos India filme vaadates ja rikkusime sellega paljude filmielamuse, jalutasime armunutena metsas, mida enam olemaski ei ole. Hiljem tegime kohalikus klubis teatrit ja käsime sellega isegi vabariigis esinemas.
Kogu minu elu on siin möödunud ning olen selle üle alati uhkust tundnud. Nüüd enam mitte...Aina enam tunnen, et see koht, mida olen nelikümmend kuus aastat oma koduks pidanud, hakkab minust kaugenema.
Kui ma nüüd jalutama lähen, teretan ma vaid üksikuid. Suuremalt jaolt ei tunne ma enam neid inimesi, kes siin elavad. See on ka loomulik, inimesed vahetavad elukohti, noored saavad täiskasvanuiks ning sellega omakorda isadeks ja emadeks.
Ja siis ma kohtan inimesi, keda ma tegelikult kohata ei tahaks. Ma näen neid õnnetuid räpaseid lapsi, kelle eest keegi ei hoolitse, kes lükatakse hommikul õue ja paremail päevil korjatakse õhtul sealt jälle üles...kui meelde tuleb. Ma näen neid end põhja joonud inimesi, kelle elu keerleb vaid alkoholi ümber. Igasse majja sigineb neid aina juurde. Nagu paisu tagant pääsedes pressivad nad end peale ja neid on võimatu mitte märgata. Nad on räpakad ja lärmakad, nad karjuvad oma laste peale sõnu valimata, nad elavad võlgades, joovad ja löövad niisama aega surnuks. Enamik neist ei tööta. Ja enamikul neist on lapsed, paljudel kahjuks lausa mitu... Ma näen lapsi, kes poes oma pisikeses räpases pihus sente veeretavad, et midagi osta...Aga raha napib, selle eest ei saa midagi. Nägin poissi, kes tahtis saia osta, sest ema oli mitu päeva kadunud, aga raha ei jagunud... Tund varem olla see ema poes käinud, kahe mehega, viina ja suitsu ostmas.
Enam ei ole siin külas vana head sööklat, ammugi klubi ega kino. Mets, meie küla au ja uhkus, on maha võetud. Nende viimastega ma veel lepiks, aga nende inimestega, kes minu kodu on reostama hakanud, ma leppida ei suuda. Mis ometi lahti on? Kust need inimesed siia tulevad? Ja miks neid nii palju on?
Ma ei mäleta, et vanasti meie külas selliseid inimesi oleks olnud. Täitsa tõsi - ei olnud niisuguseid, kes oma eluga täitsa põhjas olid, ei olnud peresid, kus lapsed oleksid niimoodi nälginud. Eks joodikuid leidus ikka ja nii mõnigi pereisa tuli õhtuti vintis peaga töölt, kuid toit oli laual, sest nad suutsid oma töökohta pidada ja neil oli kohustunne oma pere ees siiski olemas. 
Ma vaatan, nukrus hinges, neid vanu olijaid, kes siis, kui mina alles laps olin, olid minu vanemate vanused või vanemad. Kui vanaks nii mõnigi neist on jäänud! Mõni kõnnib kepiga, mõni ei jaksa enam toast õuegi tulla. Ja ega neid vanu ei olegi nii palju enam jäänud. Aga need tuttavad näod mõjuvad mulle alati turvaliselt ja mul on alati sisimas hea meel neid kohata, sest just neid vaadates tunnen ma jälle oma küla ära. Aga kauaks neidki enam on...

Kohale jõudis kohutav teadmine...

et enamuse huvitavaid asju siin elus olen ma totaalselt maha maganud ja nüüd on HILJA! Tunne on, et pean bussile jõudma, mis väljus 25 aastat tagasi...No ei jõua enam eks? Mitte mingi valemiga ei jõua.Ja täna lipsas see valus teadmine lõplikult minusse, igasse rakku. Ja jubedalt ajab nutma. Ma ei saa enam maailma asjadest aru. Ühest küljest - miski raskesti seeditav minu sees on lõpuks ära seedinud, kuid nüüd on see vabastav teadmine toonud kaasa vaevused, milleks ma valmis polnud. Ma olen mõnest asjast enda sees aru saanud, iseenesele lähemale jõudnud, kuid maailmast kaugenenud. Nagu triiviks ilmatul ookeanil, seltsiks eseendale, kuid üksi iseendaga. Ma ei tea kui arusaadav see on, aga nii ma tunnen. Iseendaga olen justkui rahu sõlminud, kuid miski väljast õõnestab seda kogu aeg. Maailm, inimesed. Ja sisemine rahu asendub taas vastuoludega. Üüratute ja üürikestega. Kõikvõimalikega. Ja kui sellele lisandub veel arusaam, et elu on suures osas ära laristatud, aga tehtud pole suurt midagi...jah, ma olen oma elu maha laristanud nagu pisku palga. Piskut laristada pole ju mingi küsimus. See tunne on kohutav!
Kes oskab lohutada? Siiski - lohutus enam ei aita! Vaja on retsepti, kuidas jõuda bussile, mis väljus minu enese ellu 25 aastat tagasi?

Kartulid või apelsinid ehk ausalt vaesusest

Eile poes käies jäi hinge kriipima järgmine pilt. Ütlen etteruttavalt, et see polnud mingi eriline asi, pigem igapäevane juba. Lugesin oma viimased veeringud kokku ja ostsin mõne apelsini. Ma lihtsalt armastan neid praegu hullupööra!

Minu ees seisis tavaline naine, nooremapoolne maakas, riietatud kasutatud riietepoe jopesse, vanamoodsatesse alt üüratulaiadesse teksadesse, jalas üleliia terava, katki kulunud ninaga saapad, mida moega kaasaskäijad enam ammu ei ihalda. Mood moeks, ka mina ei jõua endale uusi asju soetada ja enamasti pean leppima kellegi kasutatutega. Aga see ei ole probleem. Mulle see sobib.

Naine ladus letile toidukraami. Olime säästumarketis, paljudel kaupadel olid ühe euro hinnad. Neli kotti piima, hakkliha, teepakk, makaronipakk ja lisaks veel muudki igapäevast hädapärast toidupoolist. Asjad, mis ta ostis, olid kõige odavamad. Olen seda hakkliha korra isegi ostnud ja lubanud endale, et see jääb viimaseks. No ei kõlvanud see asjandus süüa. Väljanägemiselt ilus, täitsa hakkliha moodi, aga kui pannile paned, pole sel ei lõhna ega maitset, lisa maitseaineid palju tahad, liha moodi see maitsema ikkagi ei hakka. Pool kilo seda „hakkliha“ maksis ühe euro. Nelja koti piima järgi eeldasin, et pere pole kõige väiksem. Ja siis mõtlesin, et tõenäoliselt on seal kodus lapsed, kes süüa ootavad. Ja nad peavad sööma seda kõige odavamat, kõige ebakvaliteetsemat, kõige halvemini maitsevat toitu. Ja seda mitte korra elus, vaid kogu aeg, iga päev, iga kuu, aastast aastasse.

See pilt aga kordub ja kordub, ühes poes, teises poes. Kõige odavam vorst, kõige odavamad makaronid, margariin, õli... Ainult inimesed selles pildis vahetuvad.

Vaatasin oma apelsine ja mul hakkas tegelikult endast ka kahju. Mis minagi teistsugune olen. Käime mehega mõlemad tööl, kuid ots otsaga mitte kuidagi kokku ei tule. Tõsi, minul on viimased kaks aastat vaid pool kohta, kuid see ju ka midagi. Niisama, käed rüpes me ei istu. Vabadel päevadel, kodus olles, kirjutan, et sellega ükskord lisa teenida. See on mu suur unistus. Sest kirjutamine on töö, mis teeb mind õnnelikuks. Kahjuks õnnelikkusega poes maksta ei saa...

Juurdlen juba mõnda aega selle üle, miks see nii on, et raha aina enam puudu tuleb, ajal, mil riigiisad kiitlevad kui hästi meil läheb. Ma pole küll aru saanud, kellel täpselt, aga see selleks. Tundub, et siin ei saagi keegi aru, kus on need, kellel hästi läheb... Vist Tallinnas.

Meil, maal, on omad reeglid, omad elamise viisid. Mis teha - maakate ängistav elu. Planeeri palju tahad, aga kui ikka su väikesele ettevõttele, kes sulle tööd annab, on jäänud arved laekumata, siis sa töötajatele palka maksta ei saa. Mis parata, usin töömees peab ootama. Nii ta ootabki, nädala, kaks, kolm. Ja hakkab tasapisi võlgu jääma. Telefoniarve, elektriarved... Käib päevast päeva tööl, hommikul vara läheb, sõidab teise Eesti otsa objektile, tuleb õhtul hilja, pikk tee pimedas tagasi. Ja kodus sama seis, mis hommikul. Lisaks on telefonioperaator saatnud sõnumi, postkastist vaatab vastu elektrifirmast tulnud teade maksmata arve kohta. Ja naine on teinud jälle makarone hakklihaga... Mis teha, ootab veel, kannatab. Meie, eestlased, oleme ju hirmus kannatlikud...

Ühel päeval saabub õnn, tööandja maksab 100 euri. Ela! Millal jälle saad, praegu ei tea, aga uue nädala algul peaks asjad lahenema. Tubli töömees vaatab seda sajaeurost ega oska sellega esiotsa midagi peale hakata. Mingi aja pärast hakkab aju tööle. Võtab autosse kümme liitrit kütust, sest viimased kaks päeva on see tublikene vaid aurude jõul edasi liikunud, maksab vahepeal tekkinud väikese võla ämmale, käib kaks korda poes ja ootab jälle nädala, teisegi...Asjad ei ole ikka veel lahenenud, kuid uuel nädalal ehk, annab tööandja lootust...

Meil on peres nii, et osa kohustusi maksan mina. Näiteks aastaid tagasi võetud majalaenu ja oma telefoniarve. Kahjuks rohkem sellest palgast ei jagu. Mis teha, kultuuritöötaja palk on ju miinimumilähedane ja minul vaid pool sellest piskust. Õnneks on majalaen üsna väike nagu maja isegi. Viimane vaid 65 ruutmeetrit. Laen siiski oluliselt suurem. Mingit priiskamist ega uhkeldamist ei ole, kõik on lihtne ja oma kätega tehtud.

Mõtlesin meie maakonna tööpakkumisi vaadates, et inimestega on saanud juba küll töötada, hakkaks hoopis loomadega kampa. Karjalaudas täitsa koht olemas. Aga pakkumist täpsemalt uurides selgub, et ega ikka lähe küll! Nõutakse varasemat töökogemust, vähemalt kaks aastat. Siis on veel rekkajuht ja õmbleja...Viimati õmblesin endale öösärgi. See oli koolis, käisin siis vast kuuendas klassis. Valisin sellise lõike, kus tuli välja lõigata neljakandiline tükk, õmmelda küljed kokku ja ajada ülemisse äärde ehk siis kaelusesse pael. Sain nõrga kolme. Ja sinna mu õmblejakarjäär suri. Kui on miski, mis minule kohe üldse ei istu, siis on see õmblemine. Töö võiks ikka tsipake rõõmu ka pakkuda. Või on see unelmmõtlemine? Rekkaga sõidaks küll, kuid pole raha, et juhilube tegema minna. Nokk kinni, saba lahti. Mõni töökoht aga jääb liiga kaugele. Miinimumpalga eest päevas sada kilomeetrit maha sõita pole ilmselt väga mõttekas ega too tulu juurde. Rohkem pakkumisi ei ole. Siin, maal, lihtsalt nii ongi.

Palgaootamiste vahel juhtub aga nii, et auto läheb katki, amort vupsab ühel päeval salongi. Pole hullu, sõber aitab uue kokku keevitada. Koliseb igas augus, mis hirmus, aga sõita saab. Ülevaatus on tegemata, kaks kuud juba. Kui politseid näen, keeran kõrvaltänavasse ja jõllitan peeglist, kas tuleb järgi...

Õhtul kui töölt koju jõuan, teatab laps: mu ainsad kehalise kasvatuse püksid on rebenenud. Hommikul kui ta end riidesse paneb, avastan, et tema teksad, mis neli kuud tagasi koolialgul ostetud sai, on hirmus lühikeseks jäänud, pahkluud puha väljas.

Sõbranna helistab, et Draamateater tuleb meie linna. Kas võtame piletid, hea tükk tuleb koju kätte. Ma armastan meie kultuuri, ma armastan teatrit, muusikat, häid filme. Muidugi võtame piletid! Püüan lapse pükse mitte vaadata. Süda valutab. Mina lähen teatrisse, aga laps peab veel teadmata aja kukepükstega käima...Ja seda maailmas, kus kukepükste pärast võidakse sind surma mõista. Pusavarrukatest ma parem ei räägigi. Teatris käin vast paar-kolm korda aastas ja seda ikka millegi arvelt ja kriipivate süümepiinade saatel.

Kogu see jant hakkab närve sööma. Mõtlen läbi võimalused. Ja jõuan järelduseni, et siin, maal, oma kodus elades neid võimalusi ei ole. Kui sa tahad elada aastatega armsaks saanud kodus ja käia kodulähedal tööl, siis lepi sellega, mis sul on. Ehk siis sellega, et sul pole peaaegu mitte midagi. Oleme mõlemad abikaasaga seda meelt, et me tahame elada just siin ja välismaale tööle me põhimõtteliselt ei lähe. Meil on alaealine laps, kes vajab meid mõlemaid enda kõrvale, seda iga päev, mitte korra või paar kuus. Meile ei sobi ka see variant, et üks vanematest läheb mujale tööle, sest siis ei ole enam pere koos. Oleme näinud neid peresid, mis seetõttu on purunenud. Et lapsel on sõbrad ja kool, ei tule ka imedelinna Tallinnasse, kolimine praegu kõne alla. Laps on korra juba kooli vahetanud ja see oli tema jaoks väga raske. Seda me teda uuesti läbi tegema ei sunni. Ka mina ise ei soovi linnas elada, olen üdini maakas, armastan kolada metsas ja olla looduse keskel. Kuid kui elu siin niimoodi edasi kiratseb, siis ei jää meil muud üle... Enda soovid ja tahtmised olen juba harjunud alla suruma.

Mulle meenub miskipärast anekdoot, kus hiirelõksu on vorsti või juustu asemel pandud žiletitera. Hiir tuleb, vaatab paremale, juustu pole, vaatab vasakule, vorsti pole ja ongi kõri läbi lõigatud. Meie majas hiired just nii surevadki...

Tegelikult on meie, väikeste inimeste soovid, üsna tagasihoidlikud. Me soovime elada oma kodus, oma sünnimaal. Me ei soovi elada võõras riigis ega seal töötada. Meil on käed-jalad terved ja mõistust ka nagu oleks, me töötame ja püüame oma eluga toime tulla, kuid miskipärast muutub see aina raskemaks ja raskemaks. Mis meil siis viga on? Miks ma olen vaene kui kirikurott?

Nii nägin seal poes selle tavalise naise taga äkki iseennast. Mina, viimase raha eest ostmas oma kolme apelsini. Nii nagu see nainegi, ei teadnud ka mina, mis meist homme saab. Muidugi, alati võib teha etteheiteid, aga kas mul siis pole õigust elada siin, Eestimaal, oma kodukülas, olla õnnelik siin ja praegu, mitte homme või ülehomme. Ma tahan, et me laps kasvaks õnnelikuks inimeseks. Ja kurat võtaks, ma tahan vahest apelsini süüa! Just nüüd, praegu, kui nad on nii mahlased ja magusad...

Auto ülevaatus peab kahjuks veel ootama... Ma mõtlen, et ainus õnnelik praegusel hetkel on vist see amort, kes suhteliselt vabalt autosalongis ringi toimetab. Vähemalt tema ei ole raamidesse surutud, kitsastesse ahistavatesse raamidesse...

Jah, nagu ütles Juri Lotman, perifeeria päästab maailma. Aga millal? Või õigemini, millal see maailm päästmist vajab?

Kummaline aeg, imelised inimesed

Nägin täna öösel unes, et töötasin kusagil kontoris. Minu kabinet asus koridori lõpus ja jagasin kabinetti ühe sugulasega. Mingil hetkel see sugulane ütles mulle, et üks mees ootab sind koridoris, tahab rääkida. Läksin vaatama ja seal seisis minu vanaisa, kes on tegelikult juba 22 aastat surnud. Ta oli täpselt selline nagu teda mäletasin, linnatulekuks habe aetud ja viisakas palitu seljas, ta astus natuke longates minu poole, pika mehena pisut ettepoole kummargil. Mul oli nii hea meel teda üle pikkade aastate näha! Kallistasin teda ja kutsusin kabinetti. Olin väga imestunud, et kuidas ta esiteks mu üles leidis ja kuidas oli sellise tee ette võtnud. Olin mures, et kas midagi halba on juhtunud, kuid siis meenus, et kõik armsad on ju juba ammu surnud ja pole enam, kellega midagi juhtuda saaks. Siis istus vanaisa toolile ja hakkas nutma, et tunneb and väga üksikuna ning tal on igav. Ja nii see uni lõppes. Hingedeaeg on alanud!

Eile käisin külas oma noorel sõbral, kes kahjuks peab praegu elama hooldekodus ja see oli üks väga lahe päev. Kohtusin seal lisaks oma sõbrale Roosile veel ühe uskumatult laheda tegelasega. See kõik pani mind väga sügavalt taaskord mõtlema sellistel teemadel nagu elu, surm, üksindus, elujõud, lootused, igatsused. Me ei tea kunagi ette, mida elul meie jaoks varuks on, milliseid üllatusi, milliseid ootamatusi. Iga järgmine sekund võib sinult röövida kõik, mis seni on sulle olnud oluline. On uskumatu, kuidas see kuueteistkümneaastane poiss, kes on väga raske õnnetuse üle elanud, oma elu hindab. Kui nutikas, terane, andekas ja sõnaosav ta oli! Ma tundsin ennast tema kõrval rumala ja tühisena. Ta muidugi viskas nalja, et ma olen selline tsipake lihtsameelne, keda on väga lihtne haneks tõmmata ja lisas, et mu välimusel polevat vigagi, aga mu sisemine maailm vajab veel kõvasti harimist :) Eks ta siis püüdis paari tunniga mind harida, aga noh, aega jäi väheks, minusugune vana ja eelarvamustes kinni olev tüüp, sellist juba paari tunniga uueks ei tuuni, eks!
Ärkasin isegi öösel üles ja mõtlesin selle poisi peale. Nii väga lummas mind see tegelane. Õnnetus oli tema tervise tuksi keeranud, kuid see naerusuine tüüp suutis mind minu enda väljamõeldud unest täielikult üles raputada. Temast õhkus niisugust energiat ja positiivsust, et seda oli kohati minusugusel  raske kanda :)
Aitäh, Sven! Iga inimene, kes arvab, et ta pole piisavalt õnnelik, peaks sinuga kohtuma! Siis hakkad alles aru saama, mida see "müstiline" õnn tegelikult tähendab!

Mind hirmutab, milliste inimestega me oma ruumi jagame...

16.septembri hilisõhtul kui minu ema oli magama läinud, ärkas ta mõne aja pärast koera ägeda haukumise peale. Kui ta aknast asja uurima läks, nägi ta, et tema õue on sõitnud mingi auto ning selle juht väljub, klõpsab taskulambi põlema ning hakkab sellega valgustama kõike, mida ta enda ümber näeb- sauna, õue, maja...Niimoodi mööda võõrast õue tuiates istus tüüp tagasi autosse, helistas ilmselt kusagile, pani siis täistuled majale peale, ronis taas taskulambiga välja ning kolas mööda õue ringi nagu omas kodus. Ei häirinud teda asjaolu, et majas haukus koer, ei häirinud teda võimalus, et pererahvas võib ehk kodus olla. Pärast ümbruse uurimistuuri istus ta autosse ja sõitis minema, tagasi tuldud teed, sest minu ema majast see enam kusagile edasi ei vii.
Olen alati veidi mures olnud. Elada kaugel suurest teest, metsa sees, kus naabreid ei ole, see nõuab julgust. Aga alati mõtleme, et omas kodus ei ole meil karta midagi. Et kodu pakub turvatunnet ja kaitset. Kas pakub? Mina selles enam nii kindel ei ole. Tigedaid, kurjade kavatsustega inimesi aina sigineb juurde. Nad muutuvad üha ülbemateks ja kalgimateks, neil puudub südametunnistus ja austus teiste inimeste vastu. Nad ei hinda teiste tööd ega vaeva, nende väärtusi. Neile pole miski püha. Miski pole nende jaoks puutumatu. Kui inimesel neid omadusi enam ei ole, siis - kas nad ongi enam inimesed? Kuidas jagada nendesugustega oma elu siin planeedil, seda ühist maailma, ühist Eestimaad? Kes on need tumedad inimesed, kes tegutsevad ööpimeduse varjus võõrastel õuedel ja päevavalguses ostlevad püstipäi meie kõrval poes, istuvad meiega kinos, pikutavad rannas, kõnnivad tänaval?

Must, segatud kibeda sapi karva rohelisega...

Värvitu

Tänane päev on alanud üsna värvitult, ei oska seda teistmoodi kirjaldada. Päike paistab ikka suviselt ja kuuldavasti on ilusate ilmadega peagi lõpp. Kahju. Oktoobrist võiks alata uus kevad. Et meil on plaanis täna õhtul üks põnev seiklus maisipõllul, siis ma jätaks otsad päeva kirjaldamisel veel lahtiseks. Värvid alles tulevad, see on kindel.