Meie armsad lumehelbekesed

Olen lugenud viimasel ajal aina sagedamini ilmuvaid arvamusartikleid meie "lumehelbekestest" ja kuulnud inimeste suust lausa vihkamist täis sõnavõtte tänapäeva noorte aadressil ja muutusin kurvaks. Näib, et meie kõnepruuki on lisandunud uus sõimusõna. Miks ometi? Halloo, sõbrad, kes te näha ei soovi - maailm on muutunud! Tuletaks siis meelde, et need meie armsad ja nutikad lumehelbekesed on sündinud maailma, mille meie, "targad" vanad ise lõime, maailma, kus elavad arvutid, telefonid ja mis iganes vidinad-pudinad-nutikad, kus tehnoloogia areneb kiiremini kui kasvab pambus - meie sünnitasime selle kõige keskele ka need lapsed. Keda me süüdistame, miks? Ajastul, mil kogu maailm kihutab täistuuridel inimkonna huku poole, pole kuigi arukas sildu vanade ja noorte vahel põletada, need "perseläinud" helbekesed võivad osutuda tulevikus hoopis meie päästjateks, võimalik, et kogu (tuletaks meelde, et meie endi põlvkonna poolt hävitatud)  planeedi päästjateks. Minu meelest on lühinägelik ja rumal hoida kinni vanast maailmast, dogmadest, mis mitte kuidagi päriselus enam ei toimi? Hoidkem oma lumehelbekesi, nad on targemad kui meie. Nad lihtsalt ei lehvita igal sammul oma "tarkusega" nagu paljud vanema põlvkonna esindajad, need sõimlejad. Küllap need helbekesed ongi ehk pigem distantsilt vaatlejad, kes ühel hetkel meile appi spurdivad, kui meie lihtsalt käed tõstame ja oleme valmis alla andma. Ei maksa ikka sittuda sinna kaussi, kust ise sööd.

Kes kaitseb last? Õige vastus on - mitte keegi

On käes taas hetk, kus mina ei saa mitte vaiki olla. Minu tundlik sotsiaalne närv on katkemiseni pingule tõmmatud seoses meedias jagatud videoga vägivaldse noortekamba „vägitegudega”. Ma ei tea, kas ma olen ainus, keda häirib, et seda videot kõikjal aina esitatakse, justkui eksponeeritakse – telesaadetes, uudistes, sotsiaalmeedias jne. Seda on õõvastav vaadata, seda niikuinii, aga minu arust on kõige õõvastavam see noore lapskannatanu vaatenurgast, keda videos alandatakse ja mõnitatakse. Kas noor, kellele niisugune avalik alandamine on niigi raske, ei ela seda alandust mitte aina uuesti ja uuesti läbi, iga jumala kord, kui jälle näidatakse teda abituna maas lamamas? Meil kõigil on oma väärikus, mida me kaotada ei soovi. Kas ja miks peab seda aina uuesti ja uuesti näitama, seda, kuidas keegi oma väärikusest ilma jääb? See ei loe, et nägu on udustatud, tuttavad, koolikaaslased, sõbrad, lähedased tunnevad lapse niikuinii ära ja mis tundega see laps ise seda vaatama peab, aina uuesti ja uuesti, iseennast peksukotina maas lamamas.Ta pole enam lasteialaps, keda saaks vaikselt eemale juhtida ja sel moel säästa. Ausalt ka, kas see on normaalne? Arutage, asjapulgad, mis vaja arutada, aga milleks näidata sinna juurde aina uuesti maas lamavat last, keda jalgadega pähe taotakse ja peale hüpatakse? Ei jõua ära imestada – andmekaise seadus on muutunud täiesti pööraseks, üks suur mõistuseülene kaitsmine muudkui käib, nii et iseenda andmetelegi enam ligi ei pääse, aga kes kaitseb siin, selles loos, seda last ja tema väärikust, mida videos hooga mutta tambitakse?

Üks olemine

Ärkan siis kui uni saab täis. Laine rahulik loksumine on hoolitsenud hea une eest, olen täielikult puhanud. Istun tassi kohviga oma pisikese 2X3 "suvila" ees terassil. On ainult kajakad, kuumaks köetud järv, kivid ja liiv. Ja mina. Siia ei ulatu elu, kus loetakse nädalapäevi ja jälgitakse kellalt aja kulgu.
Õhtul, kui ujuma läksin, andis üks väike lõbus latikas mulle vahva paariminutilise etenduse. Nagu tsirkusekala. Kõigepealt ujus ta vee peal mitu kauni kaarega ringi, siis sukeldus, et veidi eemal taas vee peal tantsida, tehes uuesti ringe ja kaari, hüpates veest välja ja sukeldudes jälle tagasi. See tegi tuju rõõmsaks. Lähedal pesitsevad haigrud ja sain jälgida, kuidas nad vee kohale alla sööstes järvest kalu napsasid. Olin üsna veendunud, et minu uljas kergemeelne latikas langes saagiks. Njah, tark olnuks vees püsida, mitte niimoodi ringi hullata.
Vaatan, kuidas lepatriinud liival oma pisikeste jalgadega toitu otsides sibavad. Minu rannalinale maandub hiiglaslik parm, selline, kes on võimeline rannalinagi minema viima ja vaatab mind. Tema silmad on üüratu suured ja mulle tundub, et ta kannab päikeseprille. Ajan ta minema, aga ta ei ole sellega nõus. Kusagil eemal on varesed tülli pööranud ja kisklevad. Siis on jälle vaikus, ainult pehmete lainete randumine. See ongi minu muusika, minu aja kulgemise rütm. Mul pole kella ega peeglit. Lõpuks ometi ei ole mul kella ega peeglit...
Mis elu see ometi on mida ma elan, mõtlen oma "suvila" ust lukku keerates ja autosse istudes.

Kuidas arst ei lasknud mul rahulikult haige olla

Tõesti, ma pole ammu nii haige olnud. Algas kõik põletava kurguga, siis nohu, lõpuks köha ja 38 kraadi palavikku. Kaks päeva söömata, vaid Islandi käokõrva siirup ja pärnaõietee tilga meega. No ja muidugi vana hea kasemahl. Esimesel päeval olin optimistlik. Mõtlesin, et kui muu ei aita, siis kasemahl ometi teeb mu jälle korda. Hehee, optimism hajus, kui asi aina hullemaks läks. Hülgasin kasemahla, see keeras lisaks eelnevale mu seedimise miskipärast tuksi. Paari päevaga muutusid jalad püdelaks kui ülekeenud makaronid, nohu röövis kõik lõhnad ja maitsed ja ma tundsin end nagu hunt Punamütsikese muinasjutust, kelle kõht oli kive täis tuubitud.

Lisaks olin kaks ööd magamata, sest kui mul kurgumandlid 17 aastat tagasi ära lõigati, mindi vist millegagi tsipake liiale, nimelt kui mul tuleb köha, ei saa ma öösiti magada, sest niipea, kui teadvus hägustub ja hakkan unemaale saabuma, vajub miskit seal kurgus kinni, ma ei saa hingata ja võpatan ärkvele. Õnneks kestab see esimesed kaks või kolm ööd. Need tuleb lihtsalt üle elada, püsides une ja ärkveloleku piiril. Saladuskatte all võin öelda, et see pole midagi lõbusat, pigem on üsna keeruline ja kurnav.

Ja nii, pärast kahte päeva üle 38 kraadises palavikus visklemist ja voodis lebamist sain aru, et sellest mulle kallale karanud agressiivsest tõvest niisama lihtsalt pääsu ega tervenemist loota ei ole, nii otsustasin hommikul helistada perearstile, et teatada paratamatus – tuleb võtta haigusleht.

Ausõna, loll nagu lauajalg, arvasin, et helistan ja sellest piisab, et ülejäänud päevad vaikselt tervenemise suunas kulgeda, ikka voodis püsides. Telefonile vastas pereõde. Kui olin saanud end köhahoo ja paari  nuuskamisseansi vahele hädisel häälel tutvustada, kes ma olen ja mis mureks, vastas ta konkreetselt ja lakooniliselt: „12.40 vastuvõtule“. Küsisin ehmunult:“ Täna?“

„Täna, täna,“ kinnitas õde. Vaatasin kella. Varsti.

Oh jumal! Aga mis sa teed, kui teistmoodi ei saa.

Ajasin end püdelatele jalgadele ja tuikusin voodist välja. Mu tajud olid hägustunud, keha raudraske, kaks päeva pesemata, söömata, magamata. No pole hullu, vähemalt ei ole ma surnud, mõtlesin. Hommikune kraadiklaasi näit oli pisut murettekitav: 35,2. Ei teagi nüüd, kumb variant autorooli istumiseks  parem on, kas 38,6 või 35,2. Kahtlased näivad mõlemad. Positiivne on see, et kodust arsti juurde on kõigest viis kilomeetrit, elan üle. Kakskümmend viis oleks võib-olla keerulisem. Pesin end külma veega kuidagimoodi klaarimaks (sooja vee saamiseks tuleb ahju kütta, aga selleks ma polnud võimeline ja aegagi nappis) , panin puhtad riided selga. Ausalt öeldes, ega seal midagi ilusat ei olnud, selles peegelpildis. Siis tuli poeg ja tardus uksel: „Issand jumal, sa näed ikka väga sitt välja!“ Noh, ütleme siis nii, et see just ülemäära julgustavalt ei kõlanud...

Kahjuks oli arsti ukse taga terve riit inimesi. Sealhulgas üks väike poiss ja kuu vanune beebi. Tundsin end nagu rahva sekka poetatud bioloogiline relv. Püüdsin mitte köhida. Lapsed ikkagi...Milles nemad süüdi on.

Arst vaatas, kuulas, mõõtis rõhku. Hm, mõtlen praegu, et ta ei öelnudki mulle tulemust. Või äkki kehatemperatuuriga 35,2 ei olegi mingit märkimisväärset rõhku. No ja nagu sellest vähe oleks, pidin minema vereproovi andma. No see on omaette ooper. Laboris keelduvad minu veenid igasugusest koostööst. Nooruke õde otsis neid taga nagu hull, kompas üht ja teistpidi, üritas aimata naha all sooni, nende kulgemise suunda. Kompis ja kompis ja aina rohkem hakkasid tema käed värisema, mispeale soovitasin otsida teise käe pealt. Ma ju tean oma sooni ja nende trikke. Ja õigus mul oligi, pärast pikemat soonte otsimist, nende olemasolus kahtlemist, kuid lõpuks siiski tuvastamist sai veri võetud ja paistis, et isegi veidi vunki oli sees, topsikud täitusid ootamatult kiiresti.

Seejärel pidin suunduma apteeki. Otsustasin esialgu islandi käokõrvale truudust mitte murda ja täiendasin varusid. Etteruttavalt võin öelda, et põletikunäidud olid siiski liialt kõrged, et seda ühe tubli samblaga ravida. Antibiootikumide mittepooldajana olen nüüd dilemma ees...

 No ja kui juba välja sai end aetud, mõtlesin, et asi see siis poestki läbi minna. Minu haigeksolemine ei võta teistelt pereliikmetelt söögiisu, kahjuks. Midagi tuli neile osta. Tuleb tunnistada, et  lõhnameeleta poes käimine mõjub rahakotile ülimalt hästi. Toores hapukapsas oli ainus, mis mind kõnetas. Maksis 79 senti. (Siiski, siiski. Sain sellest hapukapsast poole tunniga kohutavad kõrvetised, mistõttu olin sunnitud võtma maorohtu ja natuke hiljem ka terakese soodat. Oehh! Kus on, sinna ikka juurde tuleb.)

Ja nii ei lastudki mul täna haige olla. Kui oma perarstilt küsisin, miks see nii on, et haiged inimesed peavad välja tulema, olles lisaks enda ebamugavustele ka teistele nakkusohtlikud, pluss liiklusohtlikud ja mida kõike veel. Selgus, et haiguslehte paljalt helistamise peale võtta ei saa, seadus olla muutunud, liiga palju olevat valetajaid, luusereid, kes kolm päeva pidu pannud ja siis helistavad, et haiged. Pagan, ja meie, pärishaiged, peame nende pärast kannatama. Ja üks asi veel, haigusleht algab päevast, kui oled lasknud haiguse arsti juures fikseerida. Seega ei maksa lasta kallale karanud tõvel end uinutada, tuleb kasvõi läbi ussi m...püsida kohal, täie teadvuse juures, täie vastutustundega. Ei ole nii, et lased esimesel paaril päeval end palavikulainetel hõljutada ja kui mõistus vaikselt pähe tagasi hakkab imbuma, helistad arstile. Võta teadmiseks- siis oled juba paar päeva luusi teinud.  

Aga vähemalt raputas see mu nõdrast kehast  jälle mõtte välja ja tegi sõna vahedaks. Pole halba ilma heata. Aga veidi tunnen igatsust aja järgi, mil haige võis rahuliku südamega haige olla ja arst oli see, kes sind koju külastama tuli, nagu hea haldjas.

Anonüümsed Liberhoolikud

Olen asutamas Jõgevale uut ühingut Anonüümsed Liberhoolikud. Ühingu eesmärk on aidata raamatusõltlasi ja nende peresid. Otsime lahendusi probleemile, kuidas hoida liberhoolik eemal Apollost, Rahva Raamatust, Raamatukoist jt raamatuid müüvatest asutustest. Plaanis on koostöö Prismaga, kes juba on avaldanud oma toetust meie ühingule vastloodud jõulureklaami näol. Nii, kas on esimesi liitujaid?  Julgeid, kes tunnistavad: "Tere, mina olen liberhoolik."😀

Miks ma ei ela korteris

 Mõnikord ma mõtlen, kui lihtne oleks elada korteris ja aeg-ajalt mängin selle mõttega, mis oleks, kui vahetaks maja korteri vastu välja. Lähed õhtul koju, tuba on soe, kraanist tuleb soe vesi, klõpsad puldist teleka käima ja kui söögitegemise kohutust ei ole (või on, aga sa eirad seda), viskad diivanile lösakile ja puhkus pärast väsitavat tööpäeva või misiganes päeva alaku! Ei mingit muruniitmist ega peenarde rohimist, lõputust leheriisumisest rääkimata.

Elus kohtab teatavasti igasugu veidrikke. Räägin seda kõike, sest eile sattus mu teele esmapilgul täitsa mõistlik tädike, selline vinks-vonks vanainimene. Vahetasime viisakusest mõne sõna, kuni tädike hakkas äkki katlana podisema ning viskas lõpuks kaane pauguga pealt. Jutt sai alguse sellest, et ööseks lülitatakse linnas küte välja ja toad on külmad, kusagil sooja enam ei saavat. Et mõnikord on puhur hea, aga... Ja siis läks tiraad lahti:

„Puhur aitaks jah, aga see teeb kõva müra ja seda ma ei kannata. Meil naabritel on puhur, ah on üks noor väikse lapsega pere, see puhur neil muudkui üürgab, saate aru, ma ei saa öösiti enam üldse magada, see puhur on neil mingi võimas ja kallis ma arvan, see teeb sellist häält, et elu ei ole enam. Ja kellele sa räägid? Ütlesin neile mitu korda, et ma ei saa selle puhuri pärast enam üldse magada, aga ega nad ju ei tee vanainimesest väljagi. Ma kuulen isegi seda, kui nad öösel juhtme seinast välja tõmbavad ja kolksuga maha lasevad kukkuda, mis siis veel muust rääkida. Ütlesin neile, et ma kuulen isegi teie juhtme kolksu, aga mis sellest kasu on. Neil on väike laps, eks sellepärast kütavad selle puhuriga oma magamistuba. Ma ütlesin, et pange see pagana puhur teisele poole korterisse, miks ta peab minu seina taga huugama, aga kes see mind kuulab! Ja üldse, neil käivad kogu aeg külalised, igas toas seal on vist paarike, ma mitte ei taha mõeldagi, mida seal tehakse või ollakse, aga kuhu sa kaebad, keegi ei kuula enam sind, räägi või ära räägi. See on neil kindlasti mingi võimsam puhur, ma seda juba häälest saan aru. Ja muidugi, nemad saavad endale puhureid lubada, mina, vanainimene, ei jõua küll elektri eest maksta, aga mis neil viga, ega nemad ju selle korteri eest midagi ei maksa, neil see firma korter, firma maksab, ise ei pea midagi maksma. Kes mulle selle elektri kinni maksaks, kui ma hakkaks ka puhuriga kütma...”

Ma olin jahmunud, ainult noogutasin lollakalt ja peas keerles mõte: jumal tänatud, et mina selle hullu naise naaber ei ole ja kiitsin end mõttes aastatetaguse valiku eest soetada oma elamine. Mis siis, et õhtul koju jõudes pean puid tassima ja kütma hakkama, pean ka sooja vee saamiseks kütma, pean muru niitma ja peenraid rohima, põõsaid pügama ja maja värvima, kuuri katust lappima, kasvuhoonet kastma ja lehti riisuma, lehti riisuma ja lehti riisuma, oksi kokku korjama ja riisuma, riisuma....lund lükkama...Lõputu auk, kuhu matad suure osa väärtuslikust ajast. Aga kui tuju tuleb, panen puhuri üürgama ja lasen sel üürata kasvõi terve talve ühtejutti ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ta ei saa magada ega käsi mul puhurit teise korteri otsa tõsta, kui minu magamistuba koos väikse lapsega on juhtumisi just õela naabri seina taga...

Ja ikkagi, kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, siis ma jätkuvalt mängiks mõttega kolida korterisse. Aga ei ole. Mõistlikud. Ja mõistlikkuse puudumisest võin näiteid tuua veel ja veel. Aga teine kord. Seekord niisugune lugu.  

Hingedepäeval hoopis sõprusest

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma hingede asemel hoopis elavatest ja rikkusest, millega mind on õnnistatud - sõprusest. Kes on sõbrad või mis on sõbrad. Minu sõbrad tulid minu ellu juba lapsepõlves, nüüdseks oleme koos olnud vast neljakümne aasta ringis. Oleme koos suureks kasvanud, koos pered loonud, koos elu tagasilöökidest välja tulnud ja nüüd me koos peletame vananemis. Pigem nii see vist ongi, sest mitte alati ei jagu meil tarkust ja mõistust ja ka tahtmist eakohaseks käitumiseks. Nelikümmend aastat on üüratu aeg. Kui sõpru poleks olnud, oleks see aeg kulgenud teisiti ja olnud teist nägu.

Sõprus ei tähenda pidevat koosolemist. Sõprus pesitseb südames, need inimesed on sinu sees kogu aeg olemas, kohtumiste tihedus ei mängi siin väga suurt rolli, kuigi pean mainima, et mina hakkan sõprade järgi igatsema, kui me pole paar nädalat kohtunud. Oleme nagu üks pere ja peredes juhtub mõndagi. Alailma õpetame me üksteist elama, kasvatame üksteise lapsi, läheme seetõttu tülli ja lepime ära. Me nutame ja naerame, vihastame, vaidleme, vahel solvame ja ometi saame järgmisel korral kokku, lebame rannas ja laseme päikesel ja veinil kogu jama minema uhada. Mõnikord oleme me päris pöörased, teeme hullemaid lollusi, kui noortena teha julgesime ja vahel vaikime, kas kurvalt või jonnakalt. Ent enamasti me naerame. Me ei saa maailma asjadest sugugi ühtmoodi aru (ja kujutage ette, üks minu sõpradest pole minu raamatuid lugenud, ütles, et pole viitsinud...). Meil on erinev maitse nii meeste kui riietuse osas, raamatute ja filmide osas. Kui suuremaks vaidluseks kisub, mõtlen, et käigu nad kõik... Ja kahe nädala pärast tunnen ma taas neist puudust.

Sõbrad võivad vabalt olla ka asjad, mis südame küljes kinni. Minul on näiteks väga hea sõber minu diivan. Ta on vana ja üsna katki, aga ma ei raatsi temast loobuda. Muidu ma katkiseid asju ei talu, aga see diivan... Sellel diivanil olen ma haigena lamanud, raamatuid neelates pikutanud, telekat jõllitades end unustanud, sügavat, aga ka pinnapealset ja õudusi täis ööund maganud. Võin küll öelda, et ta on mind nii mõnigi kord pa..st välja magatanud. Mitmeid kordi olen mõelnud, et vahetaks ta välja ja siis loobunud. Katkise katte annab ju ära peita. Las ta olla veel. Toeks. Sõpru ju ei visata niisama minema.

Siis on minu sõbrad raamatud, eriti mõned, väga erilised, minu kirjutuslaud ja kaks totakat vasest pliiatspeenikest kuju – mees ja naine, mehel on üks jalg murdunud, aga see teeb ta minu jaoks eriti armsaks, seisab rippkõhuga naise kõrval ka murtud jalaga nagu raudnael. Siis on mul veel üks kipsist ümmargune totakas lammas, Prismast ostetud ja Maximast pärit kahe eurone valge mõttelageda ilmega ingel. Sõpradeks on ka terve hulk mälestusi ja raamatukogu esikus kasvav vahalill, üks imeline koht Peipsi kaldal, mõned kivid, üks salapaik maja taga lepavõsas... Sõpru mul jagub ja neid pole ka ülearu palju.

Aga minu ümber on inimesi, kel sõpru ei ole. Mõni ütleb, et ei vaja neid, mõni, et talle piisab oma lähedastest – lastest, mehest, vanematest. Mõni väidab end ka ilma sõpradeta õnnelik olevat. Ja küllap ta ongi, inimesed on erinevad. Ja mõnel ehk ongi sõbraks ainult diivan või televiisor või mõni lollakas kassikuju aknalaual või ema või isa või laps. Ka mina olen oma hingelt üsna üksildane, mul on hobid, mida saan teha üksinda olles, üksindus on minu jaoks igati meeldiv olemine. Üksindus ei tähenda minu jaoks kurbust, mind teeb üksindus vägagi õnnelikuks. Aga tahan öelda, et minu sõbrad ei hõiva iial minu üksildust, minu aega ega ruumi. Meie koosolemine on puhas rõõm. Mul on hea meel, et mul on olnud kunagi tarkust oma sõpradega sõpradeks saada.

Miskipärast meenub mulle ütlus: „ole ettevaatlik naisega, kellel pole sõpru”. Mina usun selles tõetera sees olevat, sest eelkõige minu sõbrad muudavad mind paremaks inimeseks.

Mina hoian oma sõpru enda ligi ja loodan, et nemad hoiavad mind. Aga hingedepäevast rääkides, me ei tea keegi, mis hetkel meist endist udus liuglevad hinged saavad. Seega- armastage. Üksteist ja kui teiste jaoks armastust ei jagu, noh, siis armastage vähemalt iseennast, oma diivanit või toalille, kassist rääkimata.