elukunstnik

On elu lõuend
kuhu ise maalid värvid.
Lisad valgust, vahel veidi varju...

Kuid kui maalijat sust endast pole,
vaatad kõigest teiste loodud seebisarju.

piiridesse pigistatud

Nii kuradima ajalik on kõik.
Nii kitsas- väikses valges raamis.
Me elu-kõigest imeväike lõik,
kus jalad vaevu puudutasid maadki.

Ka silmapiir on piir, ta kutsub, viipeks tõstab käe...
mis päiksest kullatud ja mitte liiga kauge.
Kuid silmapiiri suunas minnes äkki näed-
aeg otsas. Surm puudutab su lauge.