Tuesday, July 29, 2014

vaadates

Armastan vaadata inimesi. Võiks isegi öelda, et lemmiktegevus. See on sama nauditav kui raamatu lugemine, filmi vaatamine või kirjutamine. Sest inimest vaadates hakkab sinu sees jooksma lugu. Vaatad, milline ta on, kuidas kõnnib, kuidas kätt tõstab, kuidas jalga sügab...Mis iganes. Ja tasapisi hakkad nägema tema sisse, sest väline juhatab sind kergesti selleni.
Näiteks täna. Vaatasin üht meest. Vana mees, lüheldane, halli hõredajuukselise peaga, puhtad heledad ja natuke naljakalt laiad põlvpüksid, millest välja ulatuvad sääred tunduvad liiga peenikesed ja on vaatamata kestvale suvekuumusele jahmatavalt valged...Kena tumesinine triiksärk, ilmselt abikaasa triigitud. Käekell. Kokkuvõttes täitsa soliidne härra. Ja siis mõtled, mis mees see selline on. Mis elu ta on elanud, mis teda veel ees ootab. Ja äkki hakkab mul mõnest kahju. Ma ei tea, miks. Ja kahju hakkab just meestest. Lihtsalt kuidagi tobe ja samas armas on ta neis veidralt laiades heledates pükstes. Natuke nagu abitu. Jääb mulje, et ta tunneb end pisut kohmetult, justkui häbeneb ennast. Või neid pükse. Või vanamoodsaid pruune sandaale. Või jumal teab mida. Aga võib-olla on see mulje petlik ja ta ei häbene midagi. Kunagi oli ta noor ja nägus, enesekindelgi ehk. Ta tutvus selle naisega, kes nüüd tema sinist särki triikis. Kindlasti on neil lapsed, arvan, et tütred...
Mees siseneb oma silmatorkavalt valgete säärtega poodi ja kaob mul silmist.

Ja siis tuleb järgmine. Ja järgmine. Jõuan neid silmitseda vaid mõne hetke ja nad astuvad minu pildilt välja. Enamikke neist ei kohta ma enam kunagi. Lood aga hakkavad elama. Ja mõne neist kirjutan ma üles. 

No comments:

Post a Comment