Mind hirmutab, milliste inimestega me oma ruumi jagame...

16.septembri hilisõhtul kui minu ema oli magama läinud, ärkas ta mõne aja pärast koera ägeda haukumise peale. Kui ta aknast asja uurima läks, nägi ta, et tema õue on sõitnud mingi auto ning selle juht väljub, klõpsab taskulambi põlema ning hakkab sellega valgustama kõike, mida ta enda ümber näeb- sauna, õue, maja...Niimoodi mööda võõrast õue tuiates istus tüüp tagasi autosse, helistas ilmselt kusagile, pani siis täistuled majale peale, ronis taas taskulambiga välja ning kolas mööda õue ringi nagu omas kodus. Ei häirinud teda asjaolu, et majas haukus koer, ei häirinud teda võimalus, et pererahvas võib ehk kodus olla. Pärast ümbruse uurimistuuri istus ta autosse ja sõitis minema, tagasi tuldud teed, sest minu ema majast see enam kusagile edasi ei vii.
Olen alati veidi mures olnud. Elada kaugel suurest teest, metsa sees, kus naabreid ei ole, see nõuab julgust. Aga alati mõtleme, et omas kodus ei ole meil karta midagi. Et kodu pakub turvatunnet ja kaitset. Kas pakub? Mina selles enam nii kindel ei ole. Tigedaid, kurjade kavatsustega inimesi aina sigineb juurde. Nad muutuvad üha ülbemateks ja kalgimateks, neil puudub südametunnistus ja austus teiste inimeste vastu. Nad ei hinda teiste tööd ega vaeva, nende väärtusi. Neile pole miski püha. Miski pole nende jaoks puutumatu. Kui inimesel neid omadusi enam ei ole, siis - kas nad ongi enam inimesed? Kuidas jagada nendesugustega oma elu siin planeedil, seda ühist maailma, ühist Eestimaad? Kes on need tumedad inimesed, kes tegutsevad ööpimeduse varjus võõrastel õuedel ja päevavalguses ostlevad püstipäi meie kõrval poes, istuvad meiega kinos, pikutavad rannas, kõnnivad tänaval?

Must, segatud kibeda sapi karva rohelisega...

Värvitu

Tänane päev on alanud üsna värvitult, ei oska seda teistmoodi kirjaldada. Päike paistab ikka suviselt ja kuuldavasti on ilusate ilmadega peagi lõpp. Kahju. Oktoobrist võiks alata uus kevad. Et meil on plaanis täna õhtul üks põnev seiklus maisipõllul, siis ma jätaks otsad päeva kirjaldamisel veel lahtiseks. Värvid alles tulevad, see on kindel.

Reede, kolmeteistkümnes

Udu, mis öösel salamisi koltunud põõsaste ja kuivanud kõrte vahele oli laotunud, oli hommikul üles, meie peade kohale tõusnud ja lainetas seal nagu teispoolsusest maa peale laskunud hingede rüü...
Päike oli kella poole kaheksa paiku suviselt ere, võib-olla võimendasid seda eredust kollasesse riietatud metsad ja viljakandmisest väsinud põllud, mis olid veel kündmata.
Sõitsime kooli poole ja päev tõotas tulla ilus. Kollane reede. Kollane kolmeteistkümnes.

Mis värvi on päev?

Kui päike on kadunud maa serva taha ja öö kipub peale, siis tulevad mõnikord veidrad mõtted. Võib-olla tuleb see väsimusest, võib-olla sellest, et hing on saanud riivata. Kes teab. Eile istusin ja mõtlesin päevale. Mis sinna mahtus, mis jäi puudu? Mis oli üle, mis lonkas jalga...Jne, jne. Ikka ju esitad endale küsimusi, teades juba ette, et vastuseid pole olemas. Mõnesse päüeva mahub palju. Teise mitte eriti. Mõni on ju üsna tühi ja tõbine. Mõni jällegi pakatab emotsioonidest. Ma olen pisike inimene oma pisikeses maailmas. Minus puudub auahnud, mul ei ole ambitsioone. Luuser, mõtlevad ehk teised. Mul ükstakama. Ma tahan elada oma elu just nii nagu ma seda elan. Ebaõnnestumised kuuluvadki elu juurde. Ma ei tügi, rind õieli, maailma, mis ei ole minu oma. Ma ei nõua austust, aga eeldan lugupidamist. Ma olen. Otsustasin, et püüan igat oma päeva ühe värviga iseloomustada. On see võimalik? Mõnes päevas on värve enam kui üks. Mõnes vist pole ühtegi. Ma ei tea, ma pole seni niimoodi mõelnud. Selleks, et päevad ära värvida, pean mõtlema, mida üks või teine värv minu jaoks tähendab. Kui olen selles püüdnud selgusele saada, hakkan pihta. Seniks aga - kõike kaunist!

Julia

Julia, sõprade jaoks Julka, istus silmi kissitades päikesest kuumaks köetud kivil ja keeras parasjagu oma pikki pleekinud juukseid kuklasse krunni, kui tema kõrval lamav Liina küsis: "Julka, mis sa arvad, milline on sinu ülesanne siin elus, milleks sa siia sündimise loa oled saanud?"
"Sündimise loa...," kordas Julka aeglaselt ja keeras pea sõbranna poole.
"No jah, loa. Ma arvan, et me kõik sünnime siia maailma ikka kellegi loal ja täitma meile määratud ülesannet," selgitas Liina.
Julka vaatas merele ja mõtles. "See luba tuli ilmselt minu emalt, kes mu kohe pärast sündimist hülgas nagu sa tead. Aga millise üleandega ma tulin...Ainus, mida ma teha armastan, on lugude väljamõtlemine. Aga vaid harva jõuab see kõik paberile või arvutisse. Minu mõtted käivad kiiremini, kui mistahes sõrmed klahvidel või käsi pliiatsiga paberil. Kõik minu lood sünnivad sealsamas kus surevadki - minu peas. Neid on sadu, vahest isegi tuhandeid. Lühemaid, pikemaid jutte, vahel lõbusaid, vahel kurva lõpuga, vahel kergeid, vahel endelisi ja rõhuvaid...Neid aina tuleb ja tuleb, lugusid lastele ja täiskasvanutele. Tänu neile on mul väga põnev elu, Liina."
"Tead, ma ei taha sind kuidagi solvata, aga vahel mõtlen, et sa oled nii üksinda. Sul pole peret ega meest, kes sind armastaks", ütles Liina tasa.
" Oh ei! Mul on olnud mehi jalaga segada, mõni hea, mõni halb. Mõni kandis mind kätel, teine tallas maha...Ja lapsi on mul palju. Mõni on suureks kasvanud, mõned on alles väiksed, mõne olen pidanud matma ja mõni on veel sündimata. Ma olen reisinud ja pidutsenud, seisnud srumaga silmitsi, rännanud universumis ja unedes, vee all ja ja janusena kõrbes. Mu süda on rõõmust kisendanud, aga ka hirmust krampi tõmmanud. Mu silmad on säranud, aga mõnikord ka tuhmilt läikinud. Ma olen sada korda sündinud ja sama palju kordi surnud. Aga mitte iialgi pole ma olnud üksinda ja mitte kunagi pole mul olnud igav," vastas Julka.
Liina tõusis istukile. "Kuidas nii?" küsis ta imestunult.
"Ikka need lood minu sees, Liina. Lood, mille üks tegelastest olen alati mina ise, vahel keskses rollis, vahel lihtsalt kardina tagant teiste tegemisi piilumas. See ongi minu elu, minu ülesanne jutustada iseendale lugusid."
"Aga kas see pole pisut veider, mõelda välja lugusid, mis kunagi kusagile ei jõua ja mida kunagi mitte keegi ei loe?" kahtles naine.
"Muidugi on see veider," vastas Julka."Aga vaata seda merd. Ka tema on pisut veider. Muudkui tormab ranna poole nagu märatsev ja rahutu hing ning vahel on ta vaikne nagu talleke. Aga ometi seisab ta paigal ning kõik tema ruttamised sumbuvad rannaliivas. Ja aastasadu on ta ikka üksainus meri, hulk vett, ei muud."
Liina vaatas imestunult oma sõbrannat ning heitis siis uuesti liivale.
"Oh, ma olen nii õnnelik!" ohkas ta üle mere kohina.
"Ja mina nii õnnetu!" vastas Julka naerdes.
Aga meri ei öelnud midagi.

Pealkirjata postitus

Minu unenägudes käib juba pikki aastaid inimene, keda ma reaalses elus pole juba ligi 25 aastat näinud. Ta külastab mind täiesti regulaarselt, vähemalt kord kuus, vahel ka sagedamini. Eile öösel oli ta taas kohal, istus diivanil ega teinudki midagi muud, kui et oli lihtsalt olemas. Ja ta kurat on sama noor, kui 25 aastat tagasi, mina aga vabandan iga kord, et olen vanaks jäänud ja paksuks läinud. Mille peale ta ainult muigab.
Vahel rasketel aegadel otsid lahendusi. Su oma mõtted hakkavad sind sööma. Sa ketrad neid ning su ajust saab juskui viirusega nakatunud arvuti, mis aina toodab rumalaid mõtteid, lõputult, pidurdamatult, ummistumiseni! Ja siis tuleb tema, istub su unenäo diivanil ja muigab. Muretu, rahulik. Hommikul ärkad ja see unenägu ja külaline minevikust on andnud sulle suuna, mida edasi teha, kuhu edasi liikuda. Peenelt, lihtsalt kohaolekuga, sõnatult. Täielik müstika!
Vahel mõtlen, et lõpetamata suhe on nagu kirjavahemärgita lause. Sa loed ega tea, kas see on jäänud kirjutajal pooleli või on lihtsalt punkt puudu. Või hüüumärk või küsimärk...Eks põhimõtteliselt juhtus nii ka meiega. Et lihtsalt ühel päeval oli ta läinud ja ma ei näinud teda enam kunagi...
Võtaks selle jutu nüüd kuidagi kokku, aga kuidas? Et ma kohtun tihedalt inimesega, kellega ma tegelikult pole kohtunud? Oh seda elu oma veidrustega...

Väljalend kurbuse pesast

Jätkuks eilsele. Kui vahel on tunne, et sul pole jaksu oma pehmelt kivilt tõusta, et üle heinamaa joosta, siis tasub vaadata tõtt mõne surnuga, kelles on väge. Ta aitab sind. Sunnib tõusma ja jooksma. Sunnib, aga see pole sund. Sa lihtsalt tõused ja jooksed ja elad ega mõtle enam, kas sulle üldse veel antakse võimalus...