"Kas sa näedki maailma nii mustades värvides?" küsis ema, kui oli lugenud minu jutukest.
"Need värvid ei ole ainult mustad" vastasin mina. " Näen seda nii, nagu seisaksin keset metsa, väikesel rohelisel lagendikul ja mind ümritsevad suured rohelised puud, mille all kasvab roheline sammal. Ja nende puude taga on järgmised rohelised puud ja nende taga omakorda järgmised, mis on mustad ja surnuks põlenud. Nii näen mina kõike."

Ma tulin läbi jaheda öö
teadmata isegi, kust
mu peos oli kollane võti
mis ei avanud ainsatki ust

küsimus

Me vahetame elu jooksul välja mitmeid meie jaoks olulisi asju. Ka inimesi.
Võib juhtuda, et väljavahetamisele läheb ka Elu Armastus.
Ja imelik on selle kõige juures see, et hetkest, mil sa kõigele sellele selja keerad, ei hakka sa kunagi neist inimestest või asjadest puudust tundma, kuigi olid varem arvanud, et ei suuda ilma nendeta elada. Miks?

sitasitikas

sitasitikas
istus ja sikutas
sitta
pikutas
ja jälle sikutas
sitikas sitta
kuni väsis ja minema kablutas
kuhugi itta

Klaasist majad

Kas oskaksid endale ette kujutada, et ühel hilisõhtul sumedalt suvisel linnatänaval jalutades muutuvad ühtäkki paneelmajad su ümber klaasmajadeks ning sa võid vabalt vaadata igasse korterisse, igasse tuppa, kööki, vannituppa ja WC-sse?
Kas sa oleksid valmis selleks, mida sa näed?
Mina ei olnud...

Mida naised tahavad?

"Ja teie vanus?", küsis ametnik üle laua istujale silma vaadates.
"Ma ütlesin oma sünniaja, kas sellest ei piisa?" küsis 1957 aastal sündinud daam rõhutatud vaoshoitusega vastu.
"Ja-jah, muidugi" püüdis ametnikust noormees klienti rahustada " kohe arvutan siis välja...nii, teie vanuseks tuleb siis praegu 52 aastat" naeratas ta sõbralikult ja tahtis naise vanust paberile märkida, kui naine järsku ärritunult püsti kargas ja ametniku eest poolelioleva ankeedi enda kätte haaras.
"No kuulge, noormees, lubage mul oma vanust ikka ise määrata" sisistas ta tigedalt.
"Eee.. mis mõttes?" küsis segadusse sattunud mees ja tõusis samuti.
"Otseses" nähvas naine ning kõndis selga sirgu lüües ja poolikult täidetud ankeeti puruks rebides ukse poole. "Ma ei soovi teie firmaga enam koostööd teha" olid tema viimased sõnad, mis paukuva ukse poolt tekitatud helist üle kostusid.

säästame pedofiile!

Lugesin uudist, et Leedu valitus ei toeta pedofiilide keemilist kastreerimist, sest see kahjustaks lastevägistajate eneseväärikust.
Millist ja kelle väärikust, küsiks. Minule, kahe lapse emale, teeb niisugune põhjendus haiget ja tundub mõnitamisena.
Kas terve mõistus ongi lõplikult kadunud ja humaansus võtnud kuritegeliku mõõtme??? Mis valitsus see selline on, kes oma riigi lapsi ei kaitse ega aita?
Kas pedofiilide poolt ärakasutatud, muserdatud hingega lastel on üldse kunagi lootust või võimalust mingitki eneseväärikust omada? Ja nüüd räägime pedofiili eneseväärikusest, kaitseme neid väärituid tõpraid ja keerame lastele selja.
Ma ei saa aru, millest siin üldse rääkida on. See on teema, kus minu süda on kalgim, kui kõige kalgim kivi. Juba keemiline kastreerimine kõlab minu jaoks armuannina neile jälkidele olevustele, kes kahjuks meiega siin planeedil päikest jagavad. Kinni tuleks päike selliste eest katta!