Thursday, May 20, 2010

Vanaema

Istusin tema voodil ja vaatasin, kuidas ta iga tunniga hääbus. Ta oli kaotanud kõne-ja liikumisvõime. Ainus, mida ta teha suutis, oli silmade pilgutamine. Ennast viimse jõuvaruni pingutades suutis ta minu kätt pigistada.
"Sa saad sellest piinast varsti lahti. Kõik saab varsti läbi ja sa pääsed sellest, enam ei pea sa kaua vaevlema" ütlesin. "Kas sa saad aru, mis ma räägin? Kui saad, pigista mu kätt"
Nõrk surve käele andis aimu, et ta teadis, mis temaga toimub. Mulle kippus nutt peale, aga ma ei tahtnud seda näidata. Me mõlemad teadsime, et surm seisab kusagil lähedal ja vaatab meid. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei tea siiani, kas see on kõige parem lohutus piinades väsinud inimesele, kui tema lapselaps ütleb, et sa sured varsti ja pääsed kõigest. Äkki oleksin pidanud ütlema, et sa saad terveks.
Järgmisel päeval teda enam ei olnud...

Saturday, May 8, 2010

"Kas sa näedki maailma nii mustades värvides?" küsis ema, kui oli lugenud minu jutukest.
"Need värvid ei ole ainult mustad" vastasin mina. " Näen seda nii, nagu seisaksin keset metsa, väikesel rohelisel lagendikul ja mind ümritsevad suured rohelised puud, mille all kasvab roheline sammal. Ja nende puude taga on järgmised rohelised puud ja nende taga omakorda järgmised, mis on mustad ja surnuks põlenud. Nii näen mina kõike."

Tuesday, May 4, 2010

Ma tulin läbi jaheda öö
teadmata isegi, kust
mu peos oli kollane võti
mis ei avanud ainsatki ust

Monday, May 3, 2010

küsimus

Me vahetame elu jooksul välja mitmeid meie jaoks olulisi asju. Ka inimesi.
Võib juhtuda, et väljavahetamisele läheb ka Elu Armastus.
Ja imelik on selle kõige juures see, et hetkest, mil sa kõigele sellele selja keerad, ei hakka sa kunagi neist inimestest või asjadest puudust tundma, kuigi olid varem arvanud, et ei suuda ilma nendeta elada. Miks?

Thursday, April 22, 2010

sitasitikas

sitasitikas
istus ja sikutas
sitta
pikutas
ja jälle sikutas
sitikas sitta
kuni väsis ja minema kablutas
kuhugi itta

Wednesday, April 14, 2010

Klaasist majad

Kas oskaksid endale ette kujutada, et ühel hilisõhtul sumedalt suvisel linnatänaval jalutades muutuvad ühtäkki paneelmajad su ümber klaasmajadeks ning sa võid vabalt vaadata igasse korterisse, igasse tuppa, kööki, vannituppa ja WC-sse?
Kas sa oleksid valmis selleks, mida sa näed?
Mina ei olnud...